The Sound[m. healy] Eesti keeles

17

Kätte oli jõudnud lauluvõistluse päev. Tunde sellel päeval ei toimunud ja kõik õpilased viidi bussidega kontserdimajja võistlust vaatama. Ma ei osanud aga oodata mingeid üllatusi.

"Caterine, meil on hädaolukord."ütles Matty kohe, kui ta mulle hommikul helistas.

"Mis mõttes?"

"Maria on haige ja ei saa laulda. Meil on sind vaja."

"Matty, sa tead mu lavahirmu. Ja ma isegi ei tea, mis laulu te pidite laulma."

"Ma aitan sind. Ütlen korraldajatele, et meil on väike muutus ja et tuleme varem kohale."

"Okei, ma teen seda sinu pärast."

"Kullake, sa oled parim. Ma tulen sulle järgi."

Rääkisin ka vanematele sellest muutusest. Mainisin ka seda, et Matthew tuleb mulle järgi.

"Caterine, me tuleme kindlasti su esinemist vaatama."ütles ema naeratades.

"Jah, ma loodan, et saan nii enesekindlust juurde."

Kuulsin maja ees tuututamist, mis andis märku Matthewi kohale jõudmisest.

"Ma pean minema."

"Muidugi, me tuleme varsti järgi."

Haarasin oma koti ja istusin Matty autosse.

"Matthew, mis Mariaga siis juhtus?"

"Ta helistas mulle vara hommikul ja ta hääl oli täiesti kadunud. Muidugi sain aru, et ta ei saa täna laulda. Teine variant oledki sina."

"Saan ma ikka laulu selgeks?"

"Muidugi. See on muide mu enda kirjutatud. Mõtlesin, et see võiks äkki  boonus olla meie võidule."

"Oh, ma tahaks seda juba kuulda."

Jõudsime konsterdimajja, läksime sisse ja küsisime vaba ruumi, kus me harjutada saaks. Meile anti vaba ruum. Matty võttis välja oma kitarri.

"Me laulame minu kirjutatud laulu The Sound. Tegin sellest akustilise versiooni, mida me laulda saaks."

Matthew andis mulle paberilehe, kus olid peal laulusõnad. Mul hakkasid sõnad juba pähe jääma, kuid siis vallandus minu lavahirm.

"Matthew, mul on lavahirm. Mul lähevad sõnad meelest ja..."

"Kallis, mina olen sinuga laval. Kas see sind kuidagi ei rahusta?"

"Oh, ma ei tea."

Matty pani oma käed mu õlgadele ja vaatas mulle silma. "Kõik on okei. Mõtle laval näiteks meie peale."

Noogutasin. "Olgu. Õpime veel sõnu."

Harjutasime veel 15 minutit ja siis tuli aeg, kui pidime saali minema. Enne meid esines veel kümnest koolist õpilasi. Me olime viimased.

"Kohe on meie kord. Mäletad, mõtle meie peale?"sosistas Matty.

"Mäletan."

Kui meid lavale kutsuti, püüdsin endas hirmu eemale peletada. Mõtlesingi minu ja Matty hetkede peale nagu ta soovitanud oli ja see isegi toimis. Mul ei läinud sõnad meelest ja mu hääl ei värisenud. Kui me tagasi istuma saime olin enda üle pisut uhke. Matty naeratas mulle.

Saabus väike vaheaeg ja ma läksin otsejoones oma vanemate juurde.

"Kuidas ma hakkama sain?"

"See oli imeline. Mis laul see üldse oli?"

"Meie muusika õpetaja enda kirjutatud laul."

"See oli väga hea. Äkki annab isegi võidu eelise teile."ütles ema.

"Seda arvas tema ka."

Saime veel kiidusõnu klassikaaslaste ja klassijuhataja käest, kes oli samuti kaasa tulnud.

Pärast vaheaega kutsuti kõik tagasi sisse. Me ei osanud aga oodata, et just meie selle võistluse kinni paneme.

"Ma olen sinu üle uhke."ütles Matty, kui olime auhinna kätte saanud.

"Ma tahaks sind praegu kallistada."sõnasin ma.

"Aga kallista. Võidu puhul ju ometi võib. Või mis?"

Kallistasime, kuid mitte nii kaua, kui ma oleksin soovinud.

Tähistasime pärast vanematega kodus meie võitu tordi ja joogiga.