Hoiatus vaid mulle

Ootused ja lootused

Astusin üle läve tuppa. Juba koheselt tundsin, et kodus olla on hoopis teistsugune. Kuidagi nii tühi oli olla ja ka terve maja tundus ilma temata palju tühjem ja iseloomutum. Vaatasin ringi. Tundsin, kuidas isegi seinad ja mööbel ei ole enam endised ja tunnevad nii nagu minagi, et midagi on puudu.

Astusin veel paar sammu edasi. Raske oli mõelda, et elu peab nüüd jälle tavaliselt edasi minema. Seda on küll nii lihtne öelda, mina küll ei usu, et seda eriti suudaksin. Elu ei ole enam iialgi endine.

"Soovid sa midagi süüa?" küsis järsku ema leebel, kuid kurval häälel ning see katkestas kõik minu mõtted.

"Ei, mul ei ole praegu kõht tühi," vastasin emotsioonitult ja naeratasin talle ilmselgelt pingutatud naeratust.

Keerasin jälle ringi ning jätkasin ringi vaatamist. Kõik mõtted tulid jälle pähe tagasi ning mul ei jäänud muud üle, kui neid edasi mõelda. Kuulsin ema kurvalt ohkamas. Mul oli temast ka nii kahju.

Jätsin vanemad koridori omaette seisma ja kõndisin oma tuppa. Minu tuba oli siiski endine ja sellel polnud midagi teistmoodi tunda. Heitsin oma voodi peale pikali ning alles siis tuli meelde, et homme on siiski koolipäev ja kodused tööd on veel tegemata.

Seatsin ennast oma kirjutuslaua taha istuma ning otsisin välja pinalid ja vihikud.

Paarikümne minuti pärast olidki kõik kodutööd tehtud. Ohkasin kergendunult ja vaatasin kella. Kohe-kohe oli kell kümme.

Heitsin pilgu aknast aknast välja. Oranž päike oli loojumas ja õues oli mõnusalt soe. Linnud lendasid kauguses ja õrn tuul puhus.

Otsustasin juba magama minna. Minu puhul oli see erakordselt vara. Enamus õhtutest veetsin ikka Anne toas ning me võisime isegi terve öö juttu rääkida, täiesti suvalistest asjadest.

Käisin pesemas ja panin selga mugavad riided. Siis läksin ma elutuppa, et vanematele magamaminekust teatada. Ema ja isa istusid mõlemad köögilaua taga ja rääkisid vaikselt omavahel. Seda oli kohe näha, kuidas nad üritasid rääkida nii, et mina ei kuuleks. Mind nähes võlusid nad endi näole aga hetkega naeratused.

"Lähed juba magama?" küsis ema rahulikult ja vaatas mulle krampliku naeratusega otsa.

"Jah, lähen," vastasin mina ja kallistasin neid mõlemat. Ma ei suutnud ettegi kujutada, mida nemad tunda võivad.

Kõndisin tagasi oma tuppa ning pugesin voodisse oma mugava teki sisse. Und lihtsalt ei tulnud. Ikka mõtlesin kõigest, mis Annega seotud oli. Ja homme on veel koolipäev. Hea meelega ei läheks ma sinna veel pikka aega. Ma loodan, et keegi seal minu käest midagi pärima ei hakka. Parem oleks, kui keegi minuga koolis üldse midagi ei räägiks. Kõik mida ma praegu üldse teha tahan, on üksi olla ja asjade üle järele mõelda. Ma ei jõua ära oodata, et homne päev juba läbi oleks...