Hoiatus vaid mulle

Sosinad läbi muusika

Kõndisin mööda vihmast kõnniteed kooli. Vihma tibutamine asendus suure paduvihmaga. Muidugi ei tulnud ma selle peale, et kaasa võtta vihmavari, sest olin kindel, et tibutamine jääb järele.

Vihma muudkui kallas ja kallas, kuid siiski meeldis mulle vihm ning ma nautisin tõesti vihma käes jalutamist. Vähemalt ma arvasin nii... Peale seda, kui üks möödasõitev auto mind vihmaveega läbimärjaks pritsis ning oma valgetest tennistest võisin ainult und näha, ei nautinud ma seda enam sugugi ja tahtsin juba kiiremini peavarju saada.

Kiirustasin sörkides koolimaja poole kuni jõudsingi lõpuks õigesse kohta. Vahetasin kiiresti jalanõud ning kiirustasin esimesse klassi. Jõudsin napilt, tunnini oli vaid paar minutit aega.

Klassiuks oli lahti. Jäin seda nähes seisma ja hingasin sügavalt sisse. Astusin klassi. Kõik pilgud maandusid minu peale. Vaatasin ringi ning tundsin end väga ebamugavalt. Kõndisin kiiresti oma kohale, klassi taha, viimasesse ritta.

Istusin maha, kuid pilgud ei pööranud end ära. Mõned vaatasid mind kaastundliku pilguga, mõned kurva ja mõned... no ütleme nii, et mitte just kõige meeldivama pilguga. Olen väikesest peale teistest palju erinenud. Kui kõik väikestena kohe igalt poolt sõpru said ja kõigiga suhtlesid, olen mina alati olnud pigem kinnine ja vaikne, ainult lähedaste sõpradega tunnen end hästi ja enesekindlalt. Ei julge mõeldagi, mida nad minust mõtlevad. Iial ei saa ma kindel olla, mida minu klass või üldse terve kool jälle välja mõtleb ja mis valelikke kuulujutte nad siis minu kohta levitama hakkavad.

Otsisin kotist välja matemaatika õpiku ja vihikud ning üritasin ignoreerida kõiki. Isegi sõpradest ei teinud ma välja, kes aeg-ajalt üritasid näoilmetega suhelda. Ma tõesti ei soovinud praegu kellegagi vestlust alustada. Mul vedaski, et istusin matemaatika tunnis üksinda.

Peagi tuli klassi õpetaja ning alustas tundi. Terve tund üritasin vältida õpetajat ja vastamist ning ma ei tõstnud kordagi kätt. Kätt ei tõsta ma tegelikult kunagi eriti, vaid vahel. Lisaks pidin tegelema pidevalt pilkudega, mis mind aeg-ajalt jälle jälgisid.

Eks see kõik vajas veel harjumist. Mulle tundus isegi, et õpetaja ei märganudki minu olemasolu. Kõik ilmselt juba arvasid, et ma see kooliaasta enam tagasi ei tulegi, kuid otsustasin need paar nädalat veel ära käia. Suvevaheaeg on ju peagi käes.

Vahetunnis istusin jahedal koolipõrandal telefonis. Vaatasin minust ja Annest pilte, mida olime kunagi koos teinud. See tegi alati tuju paremaks ning seda tegin ma koolis alati, kui mul halb tuju oli, vähemalt siis kui ta elus oli. Arvasin, et see teeb taaskord tuju paremaks, kuid nüüd tegi see küll pigem enesetunde hullemaks.

Seal põrandal istudes ja pisaraid tagasi hoides ei märganudki ma, kuidas minu sõbrad Marianne ja Artur minu ees seisid ja üritasid minuga rääkida. Nad vist ei märganud, et mul kõrvaklapid kõrvas olid. Neid nähes võtsin need kõrvast ning vaatasin neid midagi ütlemata. Ma ei saanud aru, miks nad alles nüüd minu juurde tulid. Muidugi lootsin, et saan selle päeva ilma kellegagi suhtlemata veeta, aga miks nad siiski minuga juba mitu tundi hiljem rääkima tulid, kui nad seda enne ei teinud? Ilmselt ei julgenud nad mind kohe enne esimese tunni algust ärritada ning otsustasid hiljem minuga rääkima tulla.

"Evelin, kas sul on kõik korras?" küsis Marianne minu ette kükitades ning siis tegi seda ka Artur.

Just neid sõnu ma kartsin. Mida nad ise arvavad? Nad ju teavad kogu lugu, mis minu peres on hiljuti aset leidnud. Ma tõesti ei soovinud kuskil vahetunnis sellest rääkima hakata. Ma oleksin tahtnud, et nad mind sellega torkima poleks tulnud. Jah, ma muidugi armastasin oma sõpru, ning oli väga kena, et nad minu eest niimoodi hoolitsevad, kuid seekord oleksin selle küll vahele jätnud.

"Mhm," vastasin mina, nina ikka telefonis ning lootsin nüüd, et nad mu rahule jätavad.

"Sa ju ikka tead, et kui sul on vaja kellegagi rääkida, siis sa võid meie peale alati loota?" päris nüüd Artur.

Noogutasin ning panin kõrvaklapid kõrva tagasi. Marianne ja Artur vaatasid teineteist kurva ning natukene ka nagu solvunud näoga. Siis kõndisid nad klassi. Tore, nüüd olin enda sõpru ka solvanud ja nad endast eemale tõuganud, kuid mul oli ausalt öeldes täiesti ükskõik. Minu suurim eesmärk oli siiski see päev üle elada ning mind tõesti ei huvitanud praegu suhted teistega.

Ohkasin kergendunult ning kõndisin ka klassi.

Peale tundi vaatasin telefonist tunniplaani. Tänane päev pidi olema kõige pikem nädalas. Esmaspäeviti oli meil kaheksa tundi. Minu arvates oli see ikka liiga pikk päev, kuid meie kooli tunniplaanid on esimesest klassist väga veidrad olnud. Juba algklasside lõpus oli kõige pikem päev seitse tundi. Kuigi polnud vist midagi imestada. See kool pidi ju olema üks linna parimaid koole.

Kui olin tunniplaani vaadates teada saanud, et mul on veel kuus tundi siin piinelda, otsustasin enda asjad kokku pakkida ja lihtsalt koju joosta. Ma olen ju ka kõigest inimene ja ma ei suutnud seal rohkem olla, sest kui isegi Anne klassiõed mulle kaastunnet avaldama tulevad ja räägivad, kui tore sõber ta oli, ei suudagi keegi seal rohkem olla.

Tormasin klassist välja. Õnneks ei olnud õpetaja klassis ning ta ei teadnudki, et ma koolis olin. Jooksin garderoobi ning nägin kuidas Marianne ja Artur algklassilaste aeglaste sammude taga üritasid treppidel mulle võimalikult kiiresti järgi jõuda.

Õnneks sain kiiresti tennised jalga ja kiirustasingi kooliuksest välja, Marianne ja Artur mulle järele vaatamas.

Vahepeal oli vihmasadu üle läinud ning soe päike paistis. Otsisin kotist välja kõrvaklapid ning panin need jälle kõrva. Muusikat kuulates oli alati mõnusam jalutada.

Koolipäeva lõpuni oli veel mitu tundi aega ning ma ei pidanud koju minemisega kiirustama, et vanemad muretsema ei hakkaks. Nad on alati minu ja Anne pärast muretsenud ning meid palju kaitsnud. Nüüd peale Anne surma hoiavad nad mind tõesti nagu vati sees.

Enam ei kiirustanudki ma kodu poole, vaid jalutasin rahulikult ja aeglaselt oma lemmikuid laule kuulates. Oli juba pool tundi mööda läinud ning ma olin vaevalt poolele teele jõudnud.

Peale poolt tundi kõndides juhtus aga midagi arusaamatut. Muusika kõrvaklappides muutus imelikuks ning jäi iga paari sekundi tagant seisma. Lauljate hääled muutusid väga madalaks ja muusika aeglaseks ning vahepeal hakkas muusika mängima tagurpidi. See ajas mind tõesti vihaseks, see veel puudus. Kuid siis hakkasin ma kuulma sosinaid ja samme, just siis kui muusika paariks sekundiks seisma jäi.

Sosinad pidid olema laused, millest ei saanud ma midagi aru. Ainult paarist sõnast. Kuulsin näiteks sõnu "appi, aita, päästa" ja muud sellist õudsat. See muutus minu jaoks juba väga hirmuäratavaks, eriti kui mind on lapsest saati väga raske hirmutada. Juba lasteaias vaatasime Annega kodus salaja õudukaid. Kui minu jaoks on midagi hirmus, siis nii see ka on. Tundsin, kuidas mu keha on hirmujudinaid täis ning nüüd juba jooksin täiest jõust koju.