Esmaspäeva hommik oligi käes. Ärkasin köögist tuleva müra peale. Ajasin end voodis istuli ja vaatasin kella. Äratus oleks alles poole tunni pärast helisenud ning otsustasin enam mitte magama minna. Hea oligi, et varem ärkasin, sest nüüd oli mul veidi rohkem aega kooli minekuks ette valmistuda. Uni kadus hetkega, kui üles tõusin. Ilmselt oli see närvidest.
Ajasin end vannituppa. Pesin hambad ja tegin endale pähe lihtsa hobusesaba. Siis otsisin riidekapist endale selga mugava pusa ja teksad. Valmispanekuga läks mul alati vähe aega. Vaatasin end peeglist ja naeratasin nõrgalt. Haarasin toanurgast koolikoti ning pakkisin kokku kõik õpikud ja vihikud.
Kõndisin mööda treppe alumisele korrusele, koolikott käes. Tundsin juba treppidelt millegi hea lõhna. Ema oligi köögis ning küpsetas pannkooke. Sain kohe aru miks, muidugi olid pannkoogid Anne lemmikud.
"Hommikust!" hüüdsin kööki jõudes rõõmsalt ja üritasin varjata kõike masendavat enda sees.
Ema pööras ümber ning naeratas: "Juba üleval?"
"Uni läks ära," vastasin siis ja kohendasin oma soengut.
"Ega midagi, võta istet! Hommikusöök on kohe valmis!" naeris ema ning tõstis pannilt taldrikule viimase pannkoogi.
Istusin köögilaua taha ja vaatasin köögikella. Mul oli veel aega ja võisin nüüd veidi rahulikumalt perega hommikusööki süüa.
Siis tuli ka isa oma kontoritoast välja, käes tööpaberid ja arvutikott. Ta tervitas meid ning istus siis minu kõrvale söögilaua taha. Järsku küsis ta murelikult: "Kuidas sa ennast tunned, Evelin?"
"Noo... mul on ka paremaid päevi olnud," vastasin lühidalt. Mul polnud nüüd küll vaja esmaspäeva hommikul söögilaua taga oma muredest rääkida.
Nüüd tuli ka ema meie juurde ning andis meile mõlemale taldriku pannkookide ja maasikamoosiga. Siis istus ta ka ise maha. Süües heitsime üksteisele pidevalt pilke, kuid keegi ei öelnud midagi.
Peale mitut minutit vaikuses söömist alustas ema: "Ma pean täna tööle veidi kauem jääma. Restorani tuleb täna peale sulgemist tähtis külaline ja mina kui restorani omanik, pean kindlasti kohal olema. Kas te saate ilma minuta hakkama?"
"Muidugi saame! Ära muretse, peaasi, et sul kõik hästi läheks!" vastas isa ja hoidis ema kätt.
Noogutasin nõusolekuks ning jätkasime kõik söömist. Tundsin, et midagi oli teistmoodi. Perega hommikul köögilaua taga pannkookide söömine kustutas nagu kõik muremõtted. Tundus, et nagu kõik oleks jälle tavaline, kõik oleks õnnelikud ja muresid pole...
Kui kõik olid söögiga lõpetanud, aitasin emal kokku koguda nõud ja need kraanikaussi viia. Kell oligi piisavalt, et minema hakata.
"Evelin?" peatas isa mu siis kinni, "kas sa saad ikka hakkama?"
"Ära muretse, isa! Küll ma saan! Ükskord peab ju niikuinii kooli tagasi minema. Sa tõesti ei pea minu pärast muretsema," naeratasin mina ja kallistasin teda.
"Näeme hiljem!" hüüdsin siis ning isa kiirustaski tööle.
Haarasin enda koolikoti ning jalutasin koridori. Panin selga valged tennised ja kohendasin koridori peegli ees Anne kingitud kaelakeed enda kaelas. Ilma selleta ei lähe ma iialgi kuhugi.
"Evelin! Ma saan su täna autoga kooli viia! Ma pean ise ka kohe restorani minema. Ilm pole ju ka kõige parem," hüüdis ema, kui hakkasin juba uksest välja astuma.
"Pole vaja Ma tahangi jalutada," hüüdsin mina enesekindlalt ning haarasin koridorikapi pealt oma võtmed ja telefoni.
"Aga vihma ju tibutab?" imestas ema ning tuli minu juurde koridori, et ennast tööks valmis panna.
"Ja siis? Ega ma suhkrust tehtud ei ole!" naersin mina ning juba tormasingi lehvitades uksest välja.
VOUS LISEZ
Hoiatus vaid mulle
ActionEvelin on täiesti tavaline 15-aastane tüdruk. Tal on hoolitsev perekond ja head sõbrad. Eriti lähedane on ta oma vanema õe, Annega, keda ta väga armastab ja kellele ta võib alati loota. Ühel pimedal õhtul mõrvatakse Anne, kuid tema mõrvarit ei leita...
