Hoiatus vaid mulle

Vihane vaenlane

Järgmisel hetkel olingi jälle oma tavapärases toas ning vahtisin lage. Küsimusi oli palju, ma mäletasin kõike, mida olin näinud ja kuulnud.

Ega ma ei jõudnudki eriti selle üle mõelda, sest mul tuli järsku meelde, et olin unustanud äratuskella helisema panna. Suure hirmuga ei julgenud ma kella vaadata, sest kartsin, et olen pool päeva maha maganud.

Lamasin paar minutit voodis kuni tirisin telefoni öökapilt voodisse ning nägin, et teine koolitund oli peagi algamas. Hüppasin kähku voodist välja, käisin pesemas ning panin selga esimesed riided, mis mulle kapist vastu vaatasid.

Teadsin, et vanemad olid täna mõlemad tööl ning ma ei pidanud kohe toast väljudes selgitusi jagama. Kuid ma tõesti ei mõistnud, miks nad mind hommikul ise üles ei ajanud kui ma enda toast välja ei tulnud. Ilmselt arvasid, et ma panen end juba valmis ning ei hakanud mind tülitama ja läksid juba tööle.

Kihutasin kööki ning haarasin külmkapist taldriku pealt kaks eilsest hommikust ülejäänud pannkooki, panin koolikotti õpikud ja juba kihutasin kooli poole.

Päev oli õnneks üsna päikseline ning peale selle, et väsisin kiiresti, oli jooksmine päris lihtne. Lõpuks jõudsin koolimajja, käisin kiiresti läbi garderoobist ning olingi valmis.

Ma jäin siiski teise tundi jõudmisega hiljaks ning otsustasin sinna minemata jätta. Istusin maha pingi peale, mis oli järgmise klassi juures ja olin telefonis.

Peagi oli ka teine tund läbi ning viienda klassi lapsed hakkasid klassist välja kõndima. Varsti hakkasid ka minu klassist õpilased välja ilmuma ning kõndisin esimestega koos sisse.

Istusin maha ning iseenda kahjuks oli see üks niisuguseid tunde, kus ma kellegagi koos istusin. Siis jõudsidki Marianne ja Artur klassi ning Marianne kiirendas sammu minu ja oma istekoha poole kui nägi, et mina olen kuskilt välja ilmunud.

"Ma juba arvasin, et sul on midagi targemat teha ja ei tulegi täna kooli," imestas ta ning jõllitas mind suurte silmadega nagu ma oleksin just kuskilt maa seest välja ilmunud.

Mulle tuli aga meelde, kui ebaviisakalt olin temaga eile käitunud ning otsustasin end kokku võtta ja rõõmsama meeleolu tekitada: "Muidugi oleks mul midagi targemat teha kui siin olla, aga jah, sisse magasin."

Marianne puhkes naerma ning siis hakkasimegi me täiesti tavalistest asjadest rääkima, nagu tavaliselt.

Meie rõõmsa meeleolu katkestas aga keegi, keda ma üldse ei igatsenud, Kevin. Ta on mulle esimesest klassist saati närvidele käinud ja ma ei saa aru, miks. Ma pole talle midagi teinudki.

See õel poiss sammus meid nähes uhkelt meie juurde ning naeratas kurjakuulutavalt: "Oi! Sina otsustasid ka välja ilmuda! Ilma sinuta oli ikka palju toredam. Võiksid jälle ära joosta ja mitte kunagi tagasi tulla."

Nüüd sai mul sellest küllalt. Terve oma elu olen ma teda kartnud ning temast eemale hoidnud. Olen tema pärast peale kooli koju nutma tulnud. Ma olen selle paari nädalaga päris palju muutunud ning ma ei lase enam kellelgi minuga nii käituda.

"Oi! Sina otsustasid ka minu eluisu langetada! Kui sa mind nii väga vihkad, siis sa võiksid ju vähemalt nii tark olla, et oma suu kinni hoida ning mitte minu lähedal olla," üritasin enda eest välja astuda.

"Ooo, sa oskad rääkida?" naeris ta, "võiksid ise oma suu kinni hoida ja oma õekese juurde nutma minna. Oih, ma unustasin!"

Kuidas tema veel sellest teab? See tegi tõesti haiget. Andsin alla ning vaatasin nördinult Mariannele otsa, kes ennast vaos hoidis, et mitte Kevinile kallale minna.

Marianne märkas minu õnnetut olukorda ja otsustas ise midagi ette võtta: "Vähemalt on Evelini vanemad väga õnnelikud, et neil nii imelised tütred on. Sinu vanematest on aga kahju, 15 aastat on nad õnnetud olnud. Peaks neilt küsima, kust teeäärest nad su leidsid."

See ajas mind naerma ning ma ei suutnud seda kinni hoida. Marianne oli enda üle väga uhke ning naeratas rahulolevalt. Kevin aga märkas minu tahasihoidlikku naeratust ning otsustas seda mitte kommenteerimata jätta.

"Mida sa irvitad, ah? Väga naljakas! Te mõlemad veel kahetsete," pööritas ta silmi ning nendes oli näha kättemaksuhimulist viha.

Siis tuli õpetaja klassi ning käskis poisil maha istuda. Ta oli aga nii vihane, et kõndis oma laua juurde teisi eest lükates. Tal oli teistest alati ükskõik, isegi oma sõpradest.

Oi, kuidas ma teda vihkasin...