Hoiatus vaid mulle

Riid ja kaklused

Koju jõudes ootas mind ees diivanil telekat vaatav, ilmselgelt mind nähes vihase näoilmega ema, kellel oli ilmselt restoranist vaba päev.

"Isale helistati hommikul. Puudusid eile tundidest ja veel valetasid meile. Me ei hakanud sind hommikul sellega segama," ütles ta vaiksel, kuid ilmselgelt pettunud häälel, võtmata telekalt pilku.

Vaatasin ringi, justkui loodaks, et keegi tuleks mulle appi ja aitaks mul siit ebamugavast olukorrast pääseda. Saades aru, et see mõte oli täiesti tobe, ei osanud ma ise midagi kosta.

"Sa ei ole iialgi midagi sellist teinud ja siis nüüd. Ma saan aru, et sul on praegu väga raske, aga sa ei tohi sellega oma hindeid ja käitumist rikkuda. Ma palun, võta end ometi kokku!" seletas ta samasuguse hääletooniga.

See ajas mind tõeliselt vihale. Või tema saab aru, kuidas minul on. Oleksin tahtnud seda talle näkku öelda, kuid ei tahtnud temaga asju keerulisemaks teha ning hoidsin suu kinni.

"Kui isa koju tuleb, siis me veel räägime sellest."

Pööritasin solvunult silmi (ma loodan, et ema seda ei näinud) ja tormasin treppidest üles. Lõin oma toa ukse pauguga kinni ning viskasin end voodi peale pikali, nagu ma ikka peale kooli teen.

Peale paari minutit voodil lamamist vahetasin riided, võtsin kotist välja õpikud ja istusin arvuti taha, et näha, mis on kodutööks.

Matemaatika ja kirjandus. Kumbki neist polnud midagi, mis mulle meeldiks. Võtsin ohates välja matemaatika õpiku ning pastaka. Ega ma väga keskenduda ei saanud, sest ema karjus allkorrusel valjusti telefonis kellegi peale. No see veel puudus. Otsisin kotist veel välja kõrvaklapid ja valisin telefonist oma lemmiklaulu. Palju parem!

Umbes tund aega hiljem sain hädavaevu kõik õpitud, kuigi ma väga selleks ei pingutanud. Viskasin hooletult õpikud ja vihikud sahtlisse ning ronisin sülearvutiga voodisse.

Märkasin, et Juliette oli mulle sõnumi saatnud. Juliette oli minu internetisõber. Ta on pärit ja elab Prantsusmaal. Tutvusin temaga ühes arvutimängus. Ega ma eriti seda ei mäleta, aga saime seal hästi läbi ja jäimegi suhtlema. Räägime omavahel inglise keeles. Tunneme üksteist peaaegu kaks aastat. Ta on mulle alati toeks olnud ning üritan tedagi alati aidata, kuidas oskan. Ta oli minust aasta vanem ning kohtles mind vahel nagu väikest last, lihtsalt minu närvi ajamiseks. See tüütas mind tohutult. Andsime üksteisele lubaduse, et kohe, kui mõlemad on täisealised, saame me ka päriselus kokku ja võib-olla isegi jääme koos kuhugi elama, sest me mõlemad teadsime, et meie vanemate puhul ei tuleks "võhivõõrastega" kokkusaamine kõne allagi.

Ta teadis, mis minu õega juhtus. Kuigi ta tundis teda sama vähe, nagu mina tema venda, aitas ta minult alati need masendavad mõtted eemale saada ja kinnitas, et ta on nüüd palju õnnelikum ja kaitseb mind. Seda ma tema juures kõige rohkem armastasingi. Ma ei pidanud kunagi varjama oma päritolu ja perekonda. Ma võisin alati julgelt kõik enda hingelt ära rääkida ning ma ei pidanud muretsema, et Juliette minu üle naeraks, mind veidraks peaks, või minust kuidagi teistmoodi arvama hakkaks. Peale Anne lahkumist ei ole minu elus kedagi teist nii head, nagu tema. No muidugi Marianne ja Artur ka, aga neid ei saa Julietteiga siiski võrrelda.

Avasin meie sõnumid ning nägin, et ta oli vestlustes veel saadaval.

"Hei! Mis sa teed?" oli ta kirjutanud.

"Lõpetasin õppimise ja nüüd puhkan närve..." vastasin.

"Väga tubli oled! Ega mina ka jõudsin just koju... käisime emaga koolis, vend oli jälle pahandustesse sattunud."

"Mis ta siis nüüd jälle korda saatis?"

"Oeh, oli kellegagi tüli norinud ja see lõppes ikka korraliku kaklusega. Keegi oli veel seda filminud ja juba mingid klipid sellest ripuvad kusagil netis."

Tema venda ma ei tundnud, aga teadsin, et ta on Julietteist kaks aastat vanem. Kuigi selle järgi, mida Juliette mulle on tema kohta rääkinud, arvaksin küll, et tegu on hoopis mõne 13-aastase kasvatamatu võrukaelaga.

Hakkasin just midagi vastama, kui Juliette mulle kiiresti kirjutas, "Kuule, ma pean nüüd tõesti minema. Venna jälle keeras midagi kokku. Räägime hiljem!" ja sinna ta kaduski.

Õige pea kuulsin, kuidas isa koju jõudis ning mõne hetke pärast hüüdis ema, et õhtusöök on valmis. Oi ei, kõike muud peale praegusel hetkel oma vanematega söögilaua taga istumist. Eriti peale seda piinarikkat vestlust emaga. Aga no mis mul üle jäi...