Hoiatus vaid mulle

Saladuslikus unes

Kuidas sai see võimalik olla? Kas ma olin hulluks läinud? Tõusin voodist istukile ja silmitsesin tüdrukut, kes seisis minu ukselävel. Jah, see oli tema. Tema heledad ja lokkis juuksed, tema rohelised silmad, tema ilus naeratus. Tal oli seljas valge ja pikk kleit ning käes latern.

Minu tuba ei tundunud ka selline nagu tavaliselt. See oli kõik palju udusem ja valget suitsu täis, justkui ei oleks see päris, vaid lihtsalt üks taust minu ümber.

"No tore, et sa mind veel ära tunned," itsitas ta ning istus minu voodiäärele.

Jõllitasime üksteist mõned sekundid. Tema naeratades ja mina ilmselges šokis. Mul oli nii palju küsimusi ja otsustasin nendest lahti saada.

"Kas see on uni?" küsisin siis.

Anne ajas silmad suureks ja hakkas naerma: "Muidugi uni! Mis sa arvad, et ma nüüd surnust üles tõusin ja sinu tuppa sisse murdsin?"

Naersin närviliselt. Otsustasin edasi uurida: "Kuidas ma sinuga rääkida saan ja kuidas sa siia said?"

"Kuidas sa minuga rääkida saad? No see on pikem jutt. Aga ma räägin lühidalt. Peale oma surma elasin ma hingena edasi ning ma olen iga sinu tegevust jälginud. Sa pead end tõesti kokku võtma. Ei saa hakata siin koolipäevadest puhkama, end oma tuppa lukustama ja sõpru ignoreerima!" noomis ta.

Kuulasin kogu tema juttu suure huviga ja noogutasin peale iga sõna. Ma teadsin, et pean ennast kokku võtma, kuid Anne peab ka minust aru saama. See ei ole lihtne.

"Ja kuidas ma siia sain? See siin on sinu uni ja hingena on mul võime sinu unenägudesse tulla ja sinuga rääkida," seletas Anne.

Jõllitasin teda ikka veel ning ei öelnud midagi. Imetlesin teda, sest ma olin ikka šokis, kuidas seesama imeline tüdruk, kes oma elu just õnnetult kaotas, siin minu kõrval istus ja minuga rääkis.

Siis tegi seesama imeline tüdruk oma armsa naeratusega midagi, mida ma olen juba ammu igatsenud. Ta silitas minu pead oma õrna ja pehme käega ja pühkis ära minu rõõmupisarad. Just nii, nagu me kunagi tema toas üksteist lohutasime, kui me üksteisele oma muredest ja rõõmudest rääkisime, kui ta oma inglihäälega minu tuju alati ilusate sõnadega tõstis ning kui me koos öösel nutsime ja naersime.

"K-kas nüüd me saame igas minu unenäos koos olla?" küsisin lootusrikkalt.

Siis muutus Anne emotsioon koheselt. Ta muutus kahvatuks ning ka temal tundusid minevat silmad märjaks.

"Ma ei..." proovis Anne rääkida, kuid ei suutnud millegipärast lauset jätkata. Kartsin juba, et rikkusin kõik ära ning see küsimus oli väga ebasobilik.

"Kas kõik on korras?" küsisin mina muretsedes.

"E-ei... Nagu sa nüüd tead, siis olen ma sinu tegemistel silma peal hoidnud ning peale sinu ka meie vanemate. Ma ei saa palju rääkida, sest meid jälgitakse. Ma ei tohiks praegu ilmselt siin üldse olla, sest pean midagi muud tegema. Hoia seda saladuses. Vaata ette. Mine ja ära kahtlusta midagi. Saa ta kätte. Tee oma õde uhkeks."

Ma olin nüüd veel suuremas segaduses. Kui ma enne sain Annest täiesti selgelt aru ning ta rääkis nagu täiesti tavaline inimene, ütles ta nüüd vaid üksikuid sõnu, millest ma aru ei saanud. Tema hääl värises ja ma pidin korralikult kõrvu pingutama, et viimaseid sõnu üldse kuulda.

"Ma pean nüüd minema," sosistas ta ning silitas minu pead uuesti, "ole tubli!"

Ta liikus hiirvaikselt, justkui hõljuks. Seda ma aga tõestada ei saanud, sest tema kena valge kleit ulatus maani. Ta hakkas just uksest välja astuma, kui mul tuli midagi meelde.

"Oota! Kas see olid sina, kes läbi kõrvaklappide sosistas?" küsisin peaaegu et voodist välja hüpates.

Anne jäi ukse peal seisma ning naeratas nõrgalt. Siis läkski ta edasi ning ma jäin üksi oma tuppa, voodi peale istuma.

Peale tema lahkumist ei jõudnudki ma seal niiöelda unes midagi mõelda või teha. Miski sundis mind jõuga tagasi pikali heitma. Valge suits minu ümber mõjus uimaselt ning siis ma sulgesingi silmad.