ANTILOOGIKA 2019 (III osa)

Miks nii ja mitte teisiti?

Vahel olen ma tõesti arvanud, et osad asjad võiksid olla haridussüsteemis paremini läbi mõeldud või teostatud. Tänapäeval on pööratud väga palju tähelepanu noortele ja nende arvamustele, kuid siiski on minu peas keerelnud küsimus: „Miks nii ja mitte teisiti?"

Põhi- ja gümnaasiumiharidus näeb tänapäeval välja päris paljudes Eesti koolides ühesugune. On tunniplaanid, kuhu on kirja pandud nädala viie päeva sisu, mil iga päev on kuskil viis kuni kaheksa erinevat ainetundi (olenevalt koolist ja kooliastmest) ning iga tund kestab 45 minutit. Õpetajad hindavad õpilaste töid viiepallisüsteemis. Asju peab kodus pähe õppima ja täitma töövihikuid. Minu meelest on see kõik nii vananenud ja muudab õppimise raskeks ning stressirohkeks. Lisaks röövivad kodutööd suurema osa õpilase vabast ajast. Ma ei jõua selle viie või kümne minutilise vahetunniga ümber lülituda näiteks matemaatikalt inglise keelele. Enamus asju õpitust läheb kaotsi. Pooldaksin pigem perioodõpet, kus näiteks on kaks nädalat see aeg, mil õpitakse ainult reaalaineid või ainult keeli või siis paaristundidega tunniplaani. Õppetöö põhineks meeldejätmisel ja konspekteerimisel ning praktilistel ülesannetel tunnis, kuna on tõestatud, et nendel viisidel jäävad asjad kõige paremini meelde ning aju suudab luua paremini seoseid. Töövihikuid ei oleks, kuigi see lihtsustab õpetaja tööd, aga õpilasele on see juba valmis süsteem. See hävitab õpilase loovust, kui ta ei saa ise oma süsteemi luua asjade meelde jätmiseks vaid peab leppima talle ette söödetud variantidega. Lisaks ei peaks perioodiõppel või paaristundide tarbeks vedama kaasa nii palju õpikuid ja töövihikuid. Koolile on see ka soodsam, kui ei pea igal aastal sadade töövihikute tellimise peale raha kulutama.

Tänapäeval on mõttetu asju pähe tuupida, kuna enamus infot saab vajadusel kiiresti kätte internetist. Mis see mulle annab, et tean elu lõpuni kõiki Mozardi eesnimesid või täpset Hitleri surmakuupäeva? Nende teadmistega võin võita mälumänge või eputada sõprade ja tuttavate ees, aga reaalses elus on mul vaja hoopis oskust leida neid asju võimalikult kiiresti. Pähe õpitu nagunii ununeb aastatega. Äkki mind üldse ei huvita, kuidas mängitakse kannelt või kardan kehalises palliga pihta saada? Mulle meeldib, kui kool annab võimaluse õpilasel ise valida (näiteks valikainetena või suundadena), mis teda huvitab ja proovida erinevaid asju.

Koolis võidaks õpetada pigem seda, kuidas leida üles kiiresti infot, kuidas käituda looduses, kuidas küsida abi ja kuidas ise anda abi. Õpetataks tolerantsust, mõistma, et kõik inimesed ongi erinevad.

Mina pooldan waldorfpedagoogikat. Usun, et see on õpetus, mis aitab asju paremini meelde jätta ja tekitab vähem stressi, jätab õpilasele rohkem vaba aega, suurendab loovust. Muudab koolis käimise huvitavaks.

17.09.18
- Lucsya 

(Tegemist on minu eesti keele tunni arvamuslooga. Teema: T. Tamman.)