ANTILOOGIKA 2019 (III osa)

Lapse huvi

Mika ma ei või ise areneda? Ahvid ju arenesid ise. Neil ei olnud puude peal silte "arenege inimesteks". Miks ma ei või ise küsida, mida mul vaja, mitte tuupida seda, mis on ebahuvitav ja kaotada huvi ümbritseva maailma vastu. Olla tuim robot.

Ma kehastun tavaliseks õpilaseks. Astun sisse direktori kabinetti, hoides tagasi pisaraid ning kaotada silme eest mu pettunud vanemate näod.

Direktor ei küsi, kuidas see mind tundma paneb. Ta küsib julmalt: "Miks sa seda tegid."

Ja mu ainuke vastus tema igale mõttetule küsimusele on: "Ma ei tea!"

See on tänapäev. Iga vastu. Iga tühine olukord. Isegi kui olukord pole tühine, siis ikka on sama vastu.

Miks see nii on?

1. Väikesest peale on meid õpetatud- ei jonni, ei nuta, ei vingu, ei karju.

Suuremad lapsed õmblesid nukkudele riideid. Ma tahtsin ka õmmelda, aga ei osanud ja hakkasin nutma.

Aga miks? Miks ma ei tohi.

- Sest mina olen täiskasvanu ja mina ütlen nii.

Nutta ei tohi!

Need tunded jäävad juba varakult trellide taha mitte millegi eest.

Miks ma ei tohi lüüa, panna kätt pliidile või klaasi maha pillata?

- Sest see on paha.

Või siis lõhud klaasi ja ema tuleb: "oi oi oi mis sa nüüd tegid! Appi appi! Mine teise tuppa!"

Ma hakkan nutma ja lähen teise tuppa.

Mis asi on "paha"?

Tegelikult see on mugavus. Täiskasvanud ei viitsi selgitada ega koristada. Nad tahavad kulbiga tarkust pähe ajada.

Mu huvi kaob. Ma ei küsi enam küsimusi, kuna vastused on nii üldised. "Sest nii ma ütlen." "Sest see on paha."

Ma ei tea, miks ma tunnen end pahasti ega oska end õigesti väljendada, sest ma ei tohi pahasti tunda ega karjuda. Ma seepärast lähen ja löön kedagi ja saan pahandada. Saan veel vihasemaks ning hakkan mängima enesetapu mänge.

Kui lõhun klaasi ära, ehmatan ja hakkan nutma ning jooksen esmalt teise tuppa. Ema pole kodus, aga ma ei taha, et ta teada saaks, sest ta saab pahaseks. Ma ei tea kuidas koristada, sest iga kord, kui lõhun klaasi, jooksen teise tuppa.

—————GAME END—————

Ma lõhkusin väiksena klaasi. Lihtsalt käsi lõks kogemata vastu. Kostus tugev klirin. Ma ehmatasin.

Ema: "Pole midagi. Klaas läks katki. Killud teevad haiget. Ole ettevaatlik. Pane sussid jalga."

Ma panin sussid jalga ning kummardusin, et aidata emal suuremaid kilde ettevaatlikult kokku korjata. Siis võtsime tolmuimeja ja tõmbasime põrandalt ka väikesed killud ära.

Suuremad tüdrukud õmblesid oma nukkudele kleite. Ma tahtsin ka õmmelda.

Mulle anti käärid ja kangas. Ma ei saanud niiti nõelda taha ning nõel torkas näppu. Proovisin mitu korda ja läksin närvi. Üks tüdrukutest pakkus abi, aga mina karjusin: "See on nõme nõel!" Ja hakkasin nutma.

- Miks sa nutad?

Ma ei tea.

Siinkohal me ei jäta seda nii. Muidu hakkab see vastus korduma!

- Kas keegi tegi sulle haiget?

Ei. See nõel on nõme.

-Miks ta on nõme?

Sest ta tegi mulle haiget!

- Aga nõel ise on ju täiesti paigal ja eluta asi. Kuidas ta sulle haiget täpselt tegi.

Ma hoidsin seda käes ja tahtsin saada niiti läbi nõelasilma.

- Ja kas sa said?

Ei.

- Kas keegi aitas?

Taheti aidata, aga ma ei lasknud.

- Miks sa ei lasknud.

Sest siis ma olin juba vihane.

Selle pika vestluse peale rahunesin juba ammu maha ja sain aru, miks ma üldse närvi läksin.

——

Just eile õhtul tuli minu juurde naabritüdruk, kes käib algklassis ja küsis, mis tähendab pede ja türa ja miks neid öeldakse ning igasuguseid muid küsimusi. Meil arenes huvitav vestlus ning laps sai omad vastused. Ta küsis täpselt nii palju, kui talle vajalik.

Aga kui ma käisin kaheksandas klassis, õpetas õpetaja erinevaid seksifaase ja näitas videosid soooperatsioonidest. See oli vastik ja rõve ja ma ei tahtnud sellest midagi teada. Too much. Lapsed küsivad nii palju, kui neile vaja.

Mu sõbranna keda väga usaldan, küsis, kas ma rahuldan end ka ise. Ta oli näost punane ja tal oli piinlik.

Meie inimese õpetuse õpetaja polnud rääkinud sellest, kas see on normaalne või mitte. Õigupoolest ta ei seletanud lahti, mis asi täpselt on menstruatsioon ehk päevad ja miks seda on vaja. Ta ei seletanud nii mõndagi.

Robotlaps: "Ma ei tea."
Asjadest huvituv laps: "Miks nii? Kuidas? Teeme seda!"

Säilitame huvi ümbritseva vastu, sest seda, mida armastame, seda me ka hoiame.

Ilmselt seda teksti peab mitu korda lugema, et saada lõpuks aru, mida ma tegelikult öelda tahan.

25. august 2019
- Lucsya