ANTILOOGIKA 2019 (III osa)

Mida mõelda, kui oled armunud?

Avasin oma ideede piibli ja kirjutasin sealt välja kirjeldused selleks, et kirjutada raamatuid, kus keegi hullult armunud on. 

Kaotan konevoime, kui su silmadesse vaatan. Mis keeles ma pean utlema, kui palju mulle tahendad? Mis keelt su silmad raagivad?

Kastanipruunid silmad. Paarid koolis aina tekivad. Koik sobrannad leiavad kellegi. Isegi mu klassis koige nohkarlikum ja tagasi hoidlikum tudruk, kelle valimus on pigem kekmine vinnikandja, sai poisssobra. Mis on minus see, mis peletab poisse? Mis on minus nii inetut? Olen ju ilus, vormis, sobralik, tegus... mul on koik eelised... ometi ei ole kedagi, kellele ma meeldiks. Kas ma olen ebahuvitav? Ebaseksikas? Ebainimlik? Kes ma siis olen? Mõni ütleb, et olen liiga hea. Kas liigne perfektsus ja headus võib olla see põhjus? Kas tõesti on pingutused asjata? Peaksin hakkama jooma ja suitsetama? Kas pahed on tänapäeval need võlud ja ihad? Kas mu pingutused on asjata? Asi on minus. Aga mis asi see on? Mis? Kui ma vaid teaks. Ma ei taha olla kerge saaks, aga ei taha ka hoida oma südant kindluses vangis, kuhu ei paista isegi päikesekiir. Latt on liiga kõrgel. Ma peletan ise eemale inimesed. Ma kardan neid. Kardan neid, kes üritavad mind õpetada, neid, kel mulle midagi öelda, neid kes minust liigselt hoolivad või kes üritavad mulle meeldida. Ma peletan eemale isegi vanapagana enda. Mulle on nii palju öeldud: "sa pole mu maitse"

Elan vaid sulle.

Unustan hingata.

Armastan meenutada, kuidas metsas jalutasime. Ma armastan seda hetke nii väga. Mulle meeldib seda jalutuskäiku elada läbi mitmeid kordi. Mulle meeldib meenutada ööd, kui välja läksime jalutama ja peitsime end autode eest ära kraavi. Lugesime googlest, kuidas hoida üksteisel ümbert kinni.

Ma usaldan sind. Ma austan sind. Usaldus ja austamine.

Armastan meie vestlusi.

Armastan su puudutusi.

Ma igatsen sind kogu aeg.

Seda kõike on nii raske öelda, välja näidata.... Selle näitamiseks olen valmis tegema kõike.

Sa ei kujuta ette, kuidas sa vahel mulle haiget teed. Ma ei suudaks sind iial jätta, aga vahel on tõesti nii valus, et on tunne, kuidas süda sees puruneb miljoniks killuks.

Vahel ma tunnen ennast halvasti, sest sa oledterve päeva nii külm ja kalk ega taha mind sõrme otsagagi puudutada.

Aga mulle ei meeldi olla lihtsalt kohustus, kellele kirjutada või nukk, kellega mängida siis, kui vaid tuju. Ma tahan tunda, et olen armastatud ja aktsepteeritud.'

Vahel tekib tunne nagu ma poleks seksikas, ilus...

Ma tean. Ma pole supermodell, aga ma ei peagi.

Ma nutan liiga tihti, sest ma ei suuda neid mõtteid peast saada. Need aina tiirlevad ja tiirlevad ja tiirlevad.... Praegugi tekivad pisarad silma.

Ma ei oska tantsida, aga tahaksin osata. Kunagi on ikka vaja kuskil klassikalist valssi nt tantsida. Ma tahan õppida koos sinuga tantsima...

Ma tahan toituda tervislikult, aga rämpstoidusöödiku kõrval on raske jääda tervislikuks. See muudab nii palju nahka, käitumist... Kõike!

Ma süüdistan väga palju ennast, kuna olen ülienesekriitiline.

Ma olen mitmeid kordi kõiki teemasid käsitlenud koos sinuga, aga vahel sa ei kuula ja teine kord kui kuuladki, ei muutu ikka midagi.

MA EI TAHA OLLA AJAVEETMISKESKUS! MA EI TAHA OLLA KOHUSTUS! MA EI TAHA OLLA MARIONETT! MA EI TAHA, ET SA ÜTLED: „KUIDAS SA EI TEA?", KUI MA EI TUNNE LAULE JA STAARE.

Suhtes olla on raskem, kui ma arvasin... 

    Mu sees tiirlevad nii erinevad tunded ja ma arvan, et see, kui saan nendega üksi olla mõnda aega, et jõuda selgusele, on parem. 

Mulle tõesti teeb see kõik nii haiget. Vahel ma soovin, et ta hackiks mu arvutisse või suudaks lugeda mu mõtteid, et ta saaks aru, kui oluline ta mulle on, aga kui palju ma haiget saan...

Ta ei näe mu sõnumeid. Ja kui näeb, siis ei vasta. Ja kui vastab, siis saja aasta pärast ja ka mingi lühikese emotsioonitu riba.

Ma ei suuda seda lõputult taluda... Ma ei suuda! Ma tean, et inimesed ei muutu. Nad ei peagi. Nad võiksid lihtsalt olla hoolivamad.

Minu piirid on kuskil lähedal. Iga hetk. Iga kuradi hetk, mil me oleme lahus teeb ignoreerimine mulle nii palju haiget. Ma ei taha teda ignoreerida, aga teen seda, et anda talle ruumi.

See, kui mulle halvasti öeldakse pole kunagi nii valus, kui seda on ignoreerimine. See on suurim vaimne vägivald, mida kellegi peal tarvitada.

Mulle on mitmeid kordi löödud nuga selga. Olen toibunud neist kõigist, aga nüüd on see nuga mul rinnus ja mitte vaid hetkeks, seda pööratakse igat pidi, kuni mu südamest on kogu veri välja tilkunud.

Isegi, kui kõik pekki läheb, ei kahetse ma midagi. Ma olen õppinud sellest kõigest. Olen arenenud. Olen targem.

Kui ta tahab portselanist ideaalset tüdrukut, siis võtku see, aga pidagu meeles laulusõnu Terminaatorilt, et portselanist tüdruk puruneb kergesti ja ei suudle sind iial vastu. Seda võib võtta otse, aga ka väga kaudselt.

Kui ta suudaks mind hoida, ning täita mu üksikuid unistusi ja soove suhte alal, siis ma olen purunematu, inspireeritud, motiveeritud ja üli armastav. Suudlen alati tagasi.

Hobid ja tegevused on nii tagaplaanil. Koosveedetud aeg muutub täiuslikuks väikestest armsatest momentidest.

Sel hetkel ma ei mõelnud selle peale nii tõsiselt, aga Miks peaks mind huvitama MM ja Miks peaks ma seda vaatama, kui tema ei pidanud Oluliseks innustada mind Laval esinema ja Oleks jätnud peaaegu, et minu poole tulemata, kuna pidin Esinema?

MIKS?

MIKS?

MIKS?

MIKS?

Miks mu elu on nagu mu raamatud, mis lõpevad kurvalt? Kas see üldse lõpeb? Kes teab, mis edasi kõik saab?

Mul ei oleks iial julgust talle otse öelda, et kõik on läbi. Ometi on see mõte mul peas vahel harva keerelnud....

Mu süda vist puruneb. Seda hoiab hinges vaid veel juuksekarv, mis on lootus, äkki kõik pole nii?

MA TAHAN KARJUDA!

Kuhu jäi see aeg? Kuhu jäi jalutuskäik, mida soovisin muuta lõppematuks? Kuhu jäid need pikad vestlusõhtud?

Kurbus paneb looja looma. Olen siia kirjutanud rohkem, kui 1000 sõna. Järelikult olen ma kurb ja masendunud ning väsinud...   

Rööviti mu kuu ja tähed, peideti pimedusse päikene. Tead. Sa ei pea minu monolooge kuulama ega end halvasti tundma. Lihtsalt teeme nii, et ma ei tunne sind. Me ei pea enam kohtuma ega rääkima. Nagunii me ei harrasta seda tihti. Oleme siis lihtsalt suhtes tühisusega. Sa ei pea mu vastu enam iial huvi tundma, ega taluma mu Mõttetuid huvisid.

Mul on rinnus kohutav valu... Selle vastu ei aita paratsetamol ega ka operatsioon. Ma kardan. Vajan kalli. Ma Tean. Mulle ei meeldi teha haiget. Olen siiski KOHUTAV Jobu ja süüdistan end.

 24.10.18
- Lucsya