Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#3 - Annie

Astusin esimesena uksest sisse, Dougie jäi väravaid sulgema.

“Sa oled kodus, armas,” kõlas Harry hääl järsku ja ma tardusin. Minu esimene reaktsioon oli taganeda. Kas Agnes ja Tom olid kontrolli kaotanud? Kus nad olid? Miks Harry endiselt vannitoas oli?

“Ära muretse, ma ei saa siit välja... kui sa mind just ei lase.”

"Agnes?" hõikasin. "Tom?"

“Kõik on kontrolli all! Me oleme üleval!”

Läksin vampiirikiirusel sinna ning leidsin nad kolmekesi lapse mängulaua tagant.

“Emme!” Agnes hüppas toolilt maha.

"Hei, pisike!" naersin ja võtsin ta sülle. "Mis te teete?"

“Piknikku, tuled ka? Kas sa lubad Harry kutsuda?”

Vaatasin Tomi ja Agnest küsivalt.

“Me saime teha nii, et ta on nüüd seal kinni, aga mitte kurt-tumm. Me ei suuda enam. Minge puhkusele.”

"Puhkusele?"

“Otsige uus maja,” ohkas Tom.

"Kes seina peale sodis?!" kostus alt Dougie hääl.

“Doug, see on vajalik!” hõikas Agnes. “Need hoiavad Harryt seal kinni.”

"Mis asja?" kuulsin mehe samme ning juba mõne sekundi pärast seisis ta ukseavas. "Palun selgitage, mis toimub."

“Me ei suuda enam teda taluda, ja need hoiavad teda ruumis kinni. Need peavad olema täpselt sellistel kohtadel.”

"Miks te meiega ei arutanud?"

“Polnud mingit aega. Kuidas te aru ei saa, et me oleme seni elanud teie jaoks? Ja meil on kõrini.”

Dougie vaatas oma venna poole. "Meie jaoks? Mis kuradi jama see on?"

“Jama?! Mida sa ajad?! Ma hoian ööd-päevad läbi seda sitapead su vannitoas kinni, see imeb kõik elu minust välja, ja sa nimetad seda jamaks?!”

“Ära hoia siis!"

“Ei hoiagi enam. Enam ei peagi. Kuidas sa aru ei saa? Me läheme nüüd.”

"Kuhu te lähete?" sekkus väike Agnes.

“Nüüd elate ainult emme ja issiga,” naeratas Agnes väsinult.

"Aga ma ei taha ainult emme ja issiga... ma tahan sinu ja Tomiga ka."

“Aga meie pole sinu pere.”

"Olete..."

“Mitte päris.”

"Aga ma tahan..." Tundus, et ta hakkab nutma.

“Agnesekene...” ohkasin. “Mõnikord lähevad kallid inimesed ära.”

"Ei..." Ta peitis oma näo mu kaela.

“Jah...” ohkasin ja vaatasin abiotsivalt Dougi.

Mees vaatas mind hetkeks ja silmitses siis Tomi.

“Ma armastan sind, Agnes,” ohkas Tom. “Ole emmele ja issile tubli tüdruk. Head aega.”

"Kas te tulete homme tagasi?"

“Ei tule homme. Aga millalgi. Ja hoia kurjast mehest eemale.”

"Okei..." Laps tõmbas ninaga.

“Kallis oled, väike tibu,” naeratas Agnes.

"Kuhu te lähete?"

“Puhkusele,” naeratas Agnes.

"Okei. Puhake siis ilusti..."