#18 - Tom

1.1K 93 9
                                    

Kohe, kui Agnes ja Annie kadusid, pöörasin end uuesti Harry poole. Lootsin, et Agnes naaseb kiiresti, ent seni pidin ikkagi midagi tegema. Ma ei tulnud küll millegi peale: Harry oli juba voodis kinni, midagi enamat ma ei osanud...

"Oled ikka kõva mees küll," märkis Harry. Pidasin paremaks teda ignoreerida.

"Mis teete oma arust? Tapate mu?"

"Kas sa sooviksid seda?"

"Mida ma soovin, on sinu surm."

"Seda sa juba said," naeratasin talle mõrult.

"Kuidas see Agnesele meeldib, et sa viljatu oled?"

"Aga kuidas sinu naisele meeldib, et sa viljatu oled? Ups, sul ju polegi naist!"

"Unustasid tõsiasja, et, erinevalt sinust, surin ma päriselt, käisin põrgus ja tegin saatanaga diili. Mina ei ole viljatu. Ja ma arvan, et te teate isegi, et ma pole oma täielikku võimu kordagi kasutanud."

"Ometi ei suuda sa meie vastu midagi teha..."

"Mul on aega tervelt mitu tuhat aastat, enne, kui oma osa diilist maksma pean. Kas arvad, et mul on mõtet teiega võidelda? Ma olen kannatlik, see on kõik test. See on test, ja kui ma selle läbin, saan ma Annie."

"Muidugi." Kuhu see Agnes nii kauaks jäi?!

"Arva sa, mis tahad."

"Olen selle vabaduse juba võtnud."

"Ma tean, et oled. Ole ettevaatlik."

"Ole sina hoopis tasa," kostis Agnes mu selja tagant.

"Oo, tule päästa oma mees."

Agnes kissitas silmi, järgmisel hetkel oigas Harry valust.

"Sa saad kõik tagasi," lubas ta läbi ristis hammaste. Vaatasin Agnest huvitatult. Mida ta tegi? Järgmisel hetkel lasi naine ta lahti ja kummardus raamatu kohale.

"Ma ei tea veel isegi, mida me tegema peaks," sõnas ta mõtlikult.

"Mul tuli hea mõte, äkki saadate mu põrgusse."

"Tahad koju tagasi?" tegin suuri silmi.

"Meeldiks."

"Me võime proovida seda korraldada," sõnas Agnes ükskõikselt. "Kuigi ma ei näe, et meil oleks mingitki põhjust sulle vastu tulla."

"Oh, täitke mu viimane soov."

"Ma arvan, et me just meelega ei tee seda," sõnasin külmalt.

"Taevasse, ehk?" naeratas ta.

"Käi õige-"

"Tom!" manitses Agnes.

"Miks ma midagi öelda ei tohi?" turtsatasin.

"Las ta olla vait, ta lihtsalt venitab praegu..."

"Te ise venitate. Oleks paremat plaani vaja, kui hakata koha peal mingit raamatut lugema."

"Sul on õigus," sõnasin Agnesele ja sundisin Harry vaikima.

"Me võime ta lihtsalt igaveseks siia paigale needa, muud asja ma ei oskagi kohe mõelda."

"Sobib," noogutasin. "Küll Saatan talle ükskord järele tuleb."

"Geeniused," naeris Harry. "Alakem siis."

Ma polnud märganudki, et ta kõnevõimetuse maha võtsin.

Vaatasin üle Agnese õla raamatut.

"Seda teeme siis või?" küsisin.

"Jaa..."

Hakkasin koos temaga juhist lugema.

"Sa pead mu temaga kahekesi jätma..." sõnas Agnes niigi ilmselge asja.

"Siis, kui sa pihta hakkad, siis."

"Ma tahakski..."

"Jah." Panin käed õrnalt ta õlgadele. "Ma armastan sind..."

"Mina sind ka, ilmselgelt..."

"Ole ettevaatlik."

"Ma olen," lubas ta. Ma noogutasin ja vaatasin Harryt veel ohtlikult. Ta lihtsalt naeratas mulle üleolevalt.

Kõndisin toast välja, mõtlesin, kui kaugele ma minema pidin. Ilmselt vist mitte väga kaugele, pealegi oli parem igaks juhuks lähedale jääda...

Kõndisin alumisele korrusele trepi juurde ja jäin kuulama, mida Agnes tegi. Ta hakkas mingid veidras keeles rääkima. See oli nii veider, ma polnud kunagi varem midagi sellist kuulnud, rääkimata siis veel tema suust.

Mu tüduksõber oli põhimõtteliselt nõid... See oli veider. Tegelikult oli ta veel surnud nõidvampiir. Muigasin selle mõtte peale. Aga mis mina olin? Kahjuks vist vaid surnud vampiir.

"Tom?" küsis Agnes mõne aja pärast.

"Valmis või?" hõikasin.

"Vist...?"

"Kas ta on nüüd seal kinni?"

"Jaa... tule."

Kiirutasin treppidest üles. Tegin ukse lahti ja kohkusin alguses, nähes Agnest ja Harryt kõrvuti seismas. Agnes liigutas ta silme ees kätt, Harry ei reageerinud.

"Mis asja?" küsisin üllatunult.

"Ta on niimoodi igavesti. Ta ei saa liigutada."

"Absoluutselt mitte?" astusin mehele lähemale.

"Ei. Aga ta kuuleb."

Vaatasin meest mõtlikult. Ta oli nüüd igaveseks sellises asendis... ma ei kujutanud ettegi, kui ma ise tema olukorras oleks.

"Agnes, aga... kas see tõesti hoiab igavesti?" Igal needusel oli mingisugune lahendus.

"Jaa... selle kohta polnud seal igatahes midagi kirjas."

"Tõelise armastuse suudlus?"

"Ma ei tea... aga no... Harry ja tõeline armastus?"

Naersin sõna otseses mõttes Harryle näkku. "Edu sulle," sõnasin talle siis ja võtsin Agnese käe.

Viisin meid seal majast välja.

***

Seisime Annie ja Dougi maja ees, Agnes vaatas mind suurte silmadega. "Me oleme vabad..."

Naeratasin naisele ja võtsin ta kaissu, ta toetas pea mu rinnale ja hingas kuidagi sügavamalt.

"Jätame juba täna hüvasti."

"Ja siis?" küsisin vaikselt. "Tahad juba täna... minna?"

"Ei. Ma tahan elada. Ma tahan veel natukenegi."

Silitasin ta selga ja mõtlesin absoluutselt kõigest, mida me läbi olime elanud. Nüüd oli meie aeg puhata, minna nähtamatutena maailma tegema asju, millest muidu vaid unistada võis, ning siis viimaks lahkuda. Nii hea oli sellest mõelda...

"Mida me väiksele tibule ütleme?" ohkas Agnes.

"Et... meil on aeg minna..." hammustasin huulde. "Me ju ütlesime talle enne maamajja minekut ka... et see aeg tuleb."

"Oh, ta hakkab nutma..."

Noogutasin. "Aga... see on ju paratamatu. Me ei saa igaveseks nendega jääda."

"Õigus, jah..." ohkas ta.

"See tuleb raske," pomisesin, "aga me peame selle lihtsalt ära tegema."

"Aga praegu ta ju magab..."

"Siis..." neelatasin.

"Me ei lahku hüvasti jätmata. Me äratame ta üles."

Noogutasin aeglaselt. See polnud küll parim variant, aga ma tahtsin siit tõesti juba kaduda.

"Aga räägime enne siis Annie ja Dougiga."

"Jah," nõustusin ning lasin temast nüüd lahti.


Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]Where stories live. Discover now