Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]

#13 - Harry

"Tead, Annie?" sõnasin. "Läheme poodidesse."

“Aga miks? Mul pole midagi vaja.”

"Ma tahan sulle kingituse teha."

“Mis kingituse?”

"Mida iganes su hing ihaldab."

“Aga... ma tõesti ei oska midagi tahta.”

"Siis läheme lihtsalt vaatama, ja kui sulle midagi meeldib, ostame ära."

“Ma ei taha mingeid asju, tobuke. Ma tahan sind.”

"No aga..." kortsutasin segadusse sattunult kulmu.

“Ma ei taha, et sa mulle midagi ostaks, sest need asjad ei tee ju tegelikult õnnelikuks.”

"Kuidas ei tee? Siis on ju hea olla ja..."

“Ainult üheks hetkeks.”

"Ja kui kogu aeg seda teha, siis ongi ju kogu aeg õnnelik..."

“Ei,” naeris ta. “Siis on see õnnelikkus kohe eriti nüri. Siis on väga kurb.”

Ma ei uskunud, mida ta rääkis.

“Ma tean, et sa teed mu õnnelikuks iseendaga.”

"Ma proovin..."

“Ma arvan, et sa poleks vist muidu mu abikaasa,” naeratas ta.

"Jah, just," noogutasin

Ta naeratas ja kõndis toast välja. Tahtsin talle järgneda, aga ma ei osanudki enam ta läheduses käituda.

Kuidas ta sai öelda, st asjad teda õnnelikuks ei tee? Ma suutsin täita kõik tema soovid. Pealegi naistele meeldisid asjad: riided ja kingad. Ma pidin temaga sellest rääkima. Võib-olla oli ta lihtsalt tagasihoidlik?

Kõndisin talle kuskile teise tuppa järgi, ta vaatas magamistoa riidekappi. Kõik tema riided ja asjad olid tagasi toodud.

"Kas mu riidekapp oli enne ka selline?"

"Muidugi oli..."

"See oleks nagu... " Ta näis segaduses.

"Kallis, ega sul palavikku ei ole?" naersin.

"Ma... ei tea. Võib-olla mul oli lihtsalt mingi imelik unenägu..."

"Räägi sellest."

"Ma isegi ei mäleta kõike... see on kahtlane."

"Ära mõtlegi sellest vast. Kõigest uni ju."

"Küllap..."

“Kuule, läheme nüüd ikkagi poodi, eks? Pane end riidesse."

"Ei, ma tõesti ei soovi."

"Sa pead! Ma tahan sulle asju osta."

"Ausalt, pole vaja."

"On. Läheme sööma ka ja... kuhu iganes. Tahad juba täna lennukiga lennata?"

“Ma tahaks täna lihtsalt vedeleda."

"Ei, mis asja. Sa pole kunagi tahtnud niisama vedeleda... ma teen ükskõik millise su unistuse teoks kohe, ütle mulle."

Ta vaatas mind suurte silmadega.

"Tõesti ükskõik millise."

"Harry. Ma tahan täna kodus olla. Miks sul seda nii raske uskuda on?"

"Aga..."

"Ma tahan last, aga ma ei rasestu ju. Sellest piisab?"

"Kuidas sa ei rasestu? Me peame proovima..."

"Me oleme paar kuud proovinud ja ma olen vampiir..."

"Noh."

“Me ei saagi last," ohkas ta. "Ma ei taha enam proovida."

Ma ei saanud aru, mis temasse sisse läinud oli. Kõik oli nii valesti.

"Kuula mind nüüd kullake. Me saame selle lapse..."

"Ma ju tean, et me ei saa, ole nüüd normaalne."

"Mis sinuga lahti on?"

"Mitte midagi?"

"Käitud veidralt."

"No kuidas veidralt?"

"Ma ei tea, esiteks ei mäleta sa pooli asju..."

"Sul on õigus," ohkas ta.

"Noh... mis see on siis nüüd?" ohkasin.

"Ma ei tea. Ma tahaks duši alla minna."

"Koos?"

"Ei."

"Koos," kordasin ja vaatasin talle silma sisse.

"Hästi," naeratas ta.

"Mine ees, ma tulen."

Ta noogutas ja kõndis toast välja. Ma olin tegelikult endast päris väljas, mida ma selle naisega peale pidin hakkama, kui ta ainult kodus passida tahtis?

See ei olnud üldse nii, nagu ma planinud olin, pidin asju muutma. Kõige hullem oli, et ma ei saanud ta eelistusi muuta. Ma võisin teda hetkeks naeratama sundida, kuid ta oleks ikkagi õnnetu.

Ohkasin ja vangutasin pead. Seejärel kõndisin vannituppa. Naine võttis endalt parasjagu rinnahodijat ära. Jälgisin teda tähelepanelikult.

Ta keeras end ringi ja naeratas. "Võtad ka riidest lahti?"

Vaatasin ta keha igatsusega. "Tule võta mind riidest lahti."

Ta astus mulle lähemale, samal ajal rinnaohoidjat seljast visates.

Naeratasin naisele ja silmitsesin ootusärevuses ta rindkere.

"Kuidas sulle meeldib?"

"Väga meeldib..."

Ta astus mulle lähemale ja hakkas mu kaela suudlema, tundsin ta rindu. Silitasin ühe käega ta rinda.

"Mäletad, et meie esimene kord oli samuti siin?" pomises ta suudluse vahele.

Ta mäletas seda?! "Jah..."

"See oli imeline..."

"Jah..."

"Ma tahan täna samamoodi."

"Täpselt samamoodi?"

"Jah."

"Sa pead mulle meenutama..."

"Kas sa ise ei mäletagi?"

"Kõike mitte..."

"Oh..."

"Aga ma tean, et see oli vannis ja mu suurus tegi sulle haiget..."

"Oih... ma loodan, et täna mitte."

"Mina ka loodan," noogutasin.

Ilmselt pidin jälle eelmänguga tohutut vaeva nägema. Lisaks võttis vesi ta märgust vähemaks.

Naine lasi minust lahti ja hakkas mind lahti riietama.

 "Oota, vannis pole hea mõte... vesi kaotab su viimasegi libesti..." ohkasin. "Ja ma tõesti ei taha, et sul halb oleks."

"Aa," kohmetus ta. "Mis me siis teeme?"

"Tead, sa võta see dušš, siis kohtume magamistoas, ma sätin meile midagi."

"Hea küll." Ta näis pettunud.

“Võid kohe ka tulla?”

"Ma käin pigem kähku ära, nii on parem..."

Noogutasin ning jätsin ta üksi, ma ei vaevunud särki selga panema. Sättisin magamistoa korda ja otsisin sinna isegi küünlaid.

Mul polnud täna mingit soovi mänguasjade või mingit muude asjade järele, tahtsin vaid teda.