#11 - Tom

1.4K 121 12
                                    

Nimed on nüüd tagasi muudetud, seega kes eelmisest osast aru ei saanud, võib lugeda ;)

_______

"Ole nüüd tubli tüdruk, jää magama," veensin Agnest.

“Ei, ma tahan issit!”

"Issit näeme juba homme..."

“Tahan täna!”

"Aga kui sa tuttu jääd ja uuesti ärkad, siis ongi juba täna..."

“Aga ma tahan emme ja issi kaissu! Võtke teie mind kaissu nagu nemad.”

"Ee..." Vaatasin ebalevalt Agnese poole, kes istus põrandal nurgas ja tõstis raamatult pilgu.

“Miks te kätudest kinni ei hoia?”

"Sest... praegu pole selle jaoks õige aeg."

Ta vaatas mind mõtlikult. “Te ei armasta, jah?”

"Muidugi armastame! Isegi väga."

“Ei usu... miks teil siis lapsi pole?”

Keerasin lapselt pilgu naisele, ta pilk oli klaasistunud. "Aga alati ei peagi lapsi olema..."

“Aga issi ütles, et kui väga armastate, siis tuleb laps.”

Ohkasin. "Jää tuttu, pisike..."

“Ma ei saa ju magada, kui ma pole kaisus!” Ta tegi mulle kurja nägu.

Naersin vaikselt, ma tahtsin endale ka last. "No eks ma siis võtan su. Aga lubad, et siis jääd ilusti magama?"

“Ma tahan kahe kaissu! Siis jään. Ma lu-uban!” Ta lõi jalgadega vastu madratsit. “Aga ma tahan issile ka helistada.”

"Küll sina tahad ikka palju..." naeratasin. "Issile ei tohi helistada, ta ju ütles. Ja tädi Agnese käest pead ise küsima."

“Agnes, tule kaissu,” ajas ta end istuli.

"Kohe," noogutas naine ja tõusis püsti, pani raamatu lauale. "Kummale poole mina tulema pean?"

“Tavaliselt on emme issi kaisus ja ma olen issi peal.”

“Või nii? Ja meie peame ka nii tegema?"

“Jaa, sest teie olete mu teine emme ja issi.”

Vahetasime Agnesega kiire pilgu.

“Minge nüüd pikali.”

Kartsin natuke, et naine ei tulegi, kuid ta puges mulle teki all kõvasti kaissu ja põimis meie jaladki. See oli nii suur kergendus, suudlesin ta juukseid, siis ronis väike Agnes minu rinna peale. Hetkeks oli mul tõesti tunne, et olime päriselt perekond.

“Mina tahan ka musi.”

Tõstsin pead ja suudlesin tüdruku otsaesist.

“Head ööd, issu.”

"Head ööd, tibu..." Neelatasin.

“Head ööd, emme, ka.”

"Head ööd," ütles Agnes natuke kahtlase häälega.

Ootasin veidi, kuni arvasin, et laps magab. “Agnes?” sosistasin. Kumbki ei vastanud, aga naine mängis mu jalgadega.

“See on nii ideaalne,” sosistasin. Ta hingas värisevalt sisse ja noogutas.

“Ma ei taha enam surnud olla,” ahhetasin vaikselt, ent siis taipasin, et mu korrapäratu hingamine võib last mõjutada. “Kas me ei saa tagasi tulla?”

"Surnud ei saa tagasi tulla, Tom..." Ta mattis oma pea mu kaela.

“Äkki me saame...”

"Me ei saa."

“Kindlasti on mõni loits või asi...”

"Tom. Ei ole. Ma tean ju... ära muuda seda raskemaks, palun..."

“Ma tahan nii väga. Selle nimel,” silitasin lapse selga ja naise pead.

"Aga me ei saa!" ahhetas ta. "Ma tahtsin nii väga...”

“Mina ka,” vaatasin lage ja pilgutasin kiiresti silmi.

"Tom, palun vabandust, et ma enne nii... aga ma armastan sind ja ma muretsen."

“Jah, ma tean.”

Ta ei öelnud enam midagi.

“Head ööd, ma armastan sind,” ohkasin ja sulgesin lõplikult silmad.

"Head ööd, mina sind ka..."

Ohkasin ja soovisin kogu hingest, et ma päriselt uinuks.

Kuulasime terve öö teineteise rahulikke hingetõmbeid, vahepeal mängis ta mu juustega. Aeg liikus tegelikult väga kiiresti, esimesed ööd olid küll painavad olnud, aga edasi oli juba ükskõik.

Corrupted: Encore 2 [Writnes & anniepoynter]Where stories live. Discover now