Me oleme kõik valetajad

1 - Andrea

Kui koolikell viimast tundi kuulutas, viskasin asjad kotti ja tormasin klassist välja. Ma ei jäänud oma parimat sõbrannat, Mirelli, isegi mitte ootama. Ma ei tundnud ennast kõige paremini ja mul oli vaja klassist minema saada.

"Andrea, oota! Kuhu sa kiirustad?"

Mirell tormas mulle järele ning ma jäin seisma. Pöörasin ennast ümber.

"Vabndust, mul ei ole täna kõige parem olemine."vabandasin ma.

"Ma näen seda. Mis juhtus?"

"Vahet ei ole."

"On küll. Sa oled minu parim sõbranna."

Ohkasin. Ma ei olnud isegi Mirellile rääkinud, et peale kolimist oma poisssõbra, Joosepi juurde, on asjad meie vahel hulluks läinud. Rääkimine poleks nagunii aidanud. Mitte keegi ei saanud mind aidata.

"Mitte midagi pole juhtunud. Minu ja Joosepiga on kõik korras."

"Kindel või?"Mirellil oli murede peale hea nina.

"Jah. Sa ei pea muretsema. Me saame hakkama."

Mirell ei jäänud selle vastusega rahule, kuid ta ei küsinud rohkem midagi. Ma olin talle selle eest tänulik.

Nägin Joosepit, kes mulle mootorrattaga järgi tuli. Kallistasin tüdrukut kergelt. Ma teadsin, et ta muretses, kuid ma ei tahtnud rääkida. Vahel oli hea, kui mõned asjad jäid saladuseks.

Joosep oli heas tujus. Ta naeratas mulle ja ma naeratasin talle õrnalt vastu.

Minu ja Joosepi lugu sai alguse ühest pinnapeost. Käisin tol ajal kümnendas klassis ning mul ei olnud poistega mingeid erilisi kogemusi. Mu esimene suudlus oli kuuendas klassis, mis ei olnud kuigi tore kogemus.
Jäin Joosepile silma juba siis, kui ma uksest sisse astusin. Vähemalt nii poiss mulle ütles. Alguses oli kõik ilus nagu iga suhte alguses. Ma ei osanud oodata mitte midagi sellist.

Esimene kord, kui poiss mind lõi, viibisin ma tema juures. Meil pidi kahekesi mõnus õhtu olema: olin poisi toa jõulutuledega ära kaunistanud ja seadnud meile sisse mõnusa aseme. Ma olin seda õhtut oodanud.
Mäletan selgesti, et ma ootasin Joosepit koju. Ta oli purjus ja ma sain kohe aru, et midagi on poisi puhul valesti. Ma ei teadnud siis, et ta tegeleb ohtlike asjadega. Hiljem sain teada, et äris läks midagi valesti.

*Mälestus*

Hüppasin Joosepi voodi pealt püsti, kui kuulsin poissi lõpuks saabumas. Ta koperdas vaiba otsa ja ma sain aru, et ta pole kõige kainem.

"Joosep, kus sa olid? Meil pidi ju filmiõhtu olema."

"Asjad läksid persse."pomises ta.

"Mis asjad?"küsisin ma.

"Kurat küll, naine, ära päri nii palju. See on su enda huvides, kui meie vahel on mõned saladused."

"Mis kuradi saladused? Me pidime täna koos aega veetma ja sina tuled purjus peaga koju tagasi."

"Sa raisk, ära tänita mu kallal!"

Joosep tõusis püsti ja andis mulle tugeva kõrvakiilu, mille peale ma maha lendasin. Ma ei osanud seda oodata.

"Mina lähen magama. Räägime homme hommikul."

Ma oleksin pidanud juba sellel hetkel tema juurest ära tulema, kuid ma arvasin, et see oli viimane kord ja ma andsin selle talle andeks. Ma ei rääkinud sellest mitte kellelegi. Ma ei julgenud.

Peale seda, kui ma tema juurde kolisin, läksid asjad hullemaks. Iga kord kui tal läks midagi persse ta lõi. Iga kord kui ta oli joonud ja pahas tujus, ta lõi mind. Ta sõimas mind sõnadega, mida ma välja ei kannatanud.

"Kas kõik on korras? Sa oled väga vaikne."uuris Joosep. Olime juba jõudnud meie maja ette. Jah, Joosep ostis meile maja.

"Jah. Kõik on kõige paremas korras."pomisesin ma.

"Andrea, anna palun andeks. Sa ju tead, et ma tegelikult hoolin sinust."

Paar päeva tagasi oli poiss mind taas löönud. Ma olin tegelikult sellest kõigest väsinud, kuid ma ei teadnud, kuidas sellest kõigest välja tulla. Ma teadsin Joosepi kohta asju, mida ei tohiks teada. Kas Joosep laseks mul niisama minna? Arvatavasti mitte.

"Okei, unustame ära selle asja."ütlesin ma ohates.

Joosep naeratas. "Ma armastan sind. Muide, ma kutsusin õhtuks paar sõpra külla."

"Kelle?"

"Noh, meie tavaline seltskond. Thomas, Joonas, Andreas ja nii edasi."

"Hea küll."

"Tore, et sulle sobib."ütles Joosep, suudles mind otsaette ja läks majja.

Miks ma olen oma elus nii vale otsuse teinud?