Me oleme kõik valetajad

20 - Andrea

"Ma lähen täna jälle välja."ütles Joosep mulle laupäeva õhtul.

Seisin jälle esikus, kus poiss oma tagi selga pani. Noogutasin.

"Ma ei tea, mis kell ma tagasi tulen. Ära mind ootama jää."lausus poiss ja suudles mind otsaette.

Ohkasin. "Joosep, palun, kas me võiksime..."

"Ei, Andrea, me ei räägi sellest."

"Hea küll, eks sa mine siis ja lõbutse!"

Joosep vaatas mind üllatunult ja lahkus siis sõnalausumata korterist. Ma tundsin iga päevaga üha enam, kuidas ma tahtsin sellest elust lihtsalt põgeneda. Tahtsin elu, kus ma ei ole enam Joosepiga koos.

Istusin taas diivanile ja klõpsisin tuimalt teleka kanaleid. Helistasin hoopis Joonasele. Helistasin alati poisile, kui Joosep oli kodust ära. Mitte kunagi ei julgenud ma talle helistada, kui Joosep oli kodus. Joosep polnud mind ammu löönud, kuid kui ta teaks meie telefonikõnedest, siis teeks ta seda kindlasti.

"Hei. Saad sa rääkida?"

"Oh, Andrea. Ma just mõtlesin su peale."

"Joosep on jälle läinud."

"Tead, ma pean ühe teenuse ära tegema, aga siis ma saan kohe sinu juurde tulla."

Naeratasin. "See oleks tore. Ole ettevaatlik, eks?"

"Alati olen."

"Ma armastan sind, Joonas."

"Mina sind ka, Andrea."

Kõne lõppedes tundsin ennast natukene paremini. Pidin Joonast ainult tunnikene ootama, kuid siis kuulsin koputust uksel. Tormasin esikusse ja avasin rõõmsalt poisile ukse.

"Hei. Tule edasi."sõnasin ma naeratades.

"Ma tõin sulle head ja paremat kah ka kaasa."

Joonas ulatas mulle küpsisetordi. Tänasin poissi ja viisin selle kööki.

"Sul läks kõik hästi?"küsisin ma.

"Jah. Ära üldse muretse."

"Kuidas ma saan mitte muretseda? Ma ju hoolin sinust."

"Ma tean ja mina hoolin sinust ka."

Muretsesin siiski ka Joosepi pärast alati, kui ta kodunt ära läks. Mingi osa minust hoolis temast ikkagi.

"Okei. Mis plaanid meil täna on?"küsisin ma, et juttu taas mujale viia. Me ju ei pidanud koos olles kogu sellest ärist rääkima. Võisime pühenduda ainult meile.

"Esialgu tahan ma sind ainult suudelda."sosistas poiss ja muigas.

"See ei ole sugugi halb plaan."vastasin ma. Tõmbasin ta endale lähemale ja liitsin meie huuled.

Mul oli nii hea meel taas tema käte vahel olla. Kõik tundus jälle nii hästi minevat.

"Kui kaua me saame kahekesi olla?"küsis Joonas.

"Joosep ütles, et ta ei tea, millal ta tagasi tuleb."

"Hea küll."

"Kas teil on jälle mingi pidu, kus ka sina peaksid olema?"küsisin vaikselt.

"Ei. Ma ütlesin, et mul on täna tegemist."

"Kindel? Pärast saad endale minu pärast jama kaela."

"Ma olen siin, et sulle pühenduda."

"Mulle meeldib seda kuulda."

Rääkisime terve õhtu tulevikuplaanidest, mis meil võiks olla, kuid mis ilmselt kunagi tõeks ei saa. Vaatasime filmi, sõime küpsisekooki ja jäime teineteise kaisus magama, mida me poleks tegelikult tohtinud teha. See õhtu võttis täiesti hullu pöörde, mida me kumbki ei osanud oodata.

"Mis kurat siin toimub?"

Võpatasime mõlemad üles ja vaatasime otsa Joosepile, kes oli koju tulnud. Meil polnud õrna aimugi, mis kell oli, kuid tundus, et oli päris hilja. Väljas oli pime.

"Joonas tuli mulle lihtsalt seltsi."ütlesin ma kokutades. Tõusime mõlemad diivanilt püsti, Joonas jäi mu ette seisma.

"Lihtsalt seltsi, jah?"küsis Joosep.

"Siin ei toimunud mitte midagi."kinnitas Joonas.

"Kas te ise ka usute, mis paska te ajate?"küsis Joosep vihaselt.

Võpatasin taas ta hääletooni peale. Ta oli vihane. Ma ei olnud tükk aega teda nii vihasena näinud.

"Joosep, palun, rahu. Istu maha."ütles Joonas.

"Kui kaua te minu selja taga semminud olete?"uuris Joosep otse.

"Me ei ole mitte midagi teinud!"hüüdsin ma, püüdes veel midagi päästa.

Joosep turtsatas. "See üksteise kaisus magamine ütles küll midagi muud."

"Sinu ja Andrea suhe oli juba ammu perses! Ma tahan lihtsalt tüdrukut kaitsta!"pahvatas Joonas.

Seda poleks pidanud poiss ütlema, sest Joosep lõi Joonast otse näkku. Karjatasin.

"Mina veel arvasin, et sina oled mu parim sõber!"karjus Joosep Joonasele tülgastavalt.

"Tead, ma proovisin sinuga parim sõber olla kuni ma nägin, kuidas sa tegelikult Andread kohtled."

"See ei ole sinu asi, kuidas mina oma naist kohtlen!"

"On küll! Kas sa ei ole näinud, kuidas ta sind kardab?!"

Nüüd vaatas Joosep mulle otsa. Tahtsin midagi öelda, kuid ma olin täiesti sõnatu. Ma vaatasin neid mõlemaid hirmunud pilguga.

"Palun, Joosep, rahune. Me saame veel asja parandada."

"Siin ei saa enam midagi parandada."

Joonas tõusis püsti ja seisis taas kaitseks minu ette. Oleksin tahtnud ta käest kinni võtta, kuid see oleks Joosepi ainult vihasemaks teinud. Seda ma ei tahtnud. Ta oli niigi vihane.

"Kui palju kordi te amelenud olete?"

"See pole sinu asi."sisistas Joonas.

"On ikka küll minu asi! Sa tegid seda minu naisega!"

"Su naine ei armasta sind enam ammu!"

Joosep lõi Joonase uuesti pikali maha. Üritasin neid lahutada, kuid sain ise Joosepilt küünarnukiga vastu nägu.

"Joosep, kurat küll, lõpeta ära!"karjusin ma poisile, kui suutsin ta löögist toibuda.

"Ta väärib mu lööke!"

"Tule nüüd mõistusele!"

Joosep lõpetas löömise ja tuli Joonase pealt ära. Roomasin Joonase juurde, keda ma üritasin turgutada.

"Joonas, saad sa tõusta?"küsisin ma murelikult.

"Kõik on okei."

"Oi, kui armas teid on vaadata."ütles Joosep irvitades.

Joonas tõusis püsti ja vaatas Joosepile tuimalt otsa.

"Sina ei tea, mida Andrea minu vastu tunneb."ütles Joosep.

Joonas turtsatas. "Ma tean väga hästi, mida ta tunneb. Sind ta enam igatahes ei armasta."

See oli Joosepi jaoks viimane pisk karikas. Ma ei jõudnud isegi midagi öelda, ta võttis relva taskust välja. Ma ei olnud tal kunagi relva näinud.

"Joosep, ole hea ja pane see relv ära. Sa ei ole praegu mõistlik."ütlesin ma. Mu hääl värises ja tundsin ka oma käsi värisemas.

"Ma olen praegu täie mõistuse juures."lausus Joosep.

Järsku käis lask ja Joonas langes mu käte vahele.