Me oleme kõik valetajad

25 - Jessica

Teisipäeva õhtul sõitsime Danieliga minu päris ema hauale. See asus kolme tunnise autosõidu kaugusel. Daniel istus roolis ja mina vahepeal juhendasin. Sõitsime sinna mu vanemate autoga, mille nad mulle lahkelt lubasid.

"Oled sa ikka valmis selleks?"küsis Daniel.

"Jah. Ma pean ta haual käima, et mu hing kasvõi korrakski rahu saaks. Bioloogilise isa koha pealt ei saa see küll rahu, aga ema koha pealt võiks saada."

"Sul on õigus. Ma tahtsin lihtsalt veenduda."

"Ära muretse. Isegi kui ma hakkangi lohutamatult nutma, siis oled sina mul olemas."

Daniel noogutas. "Jah."

Mida lähemale jõudsime, seda ärevamaks muutusin. Pigistasin Danieli kätt. Mul oli hea meel, et poiss kaasa tuli. Mul oli tema tuge vaja.

"Tundub, et oleme kohal."

Daniel parkis auto surnuaia ette. Olin lastekodus töötavalt naisel saanud täpse juhendi, kuidas ma oma ema hauale peaksin saama. Nüüd hakkasin kahtlema.

"Oled sa ikka selleks valmis?"küsis Daniel.

"Pean olema. Me tulime siia nii pika tee, et ma ei saa lihtsalt tagasi minna."

"Sa ju võid veel autos enda jaoks aega varuda."

Noogutasin. Hingasin rahulikult sisse ja välja. Kui olin valmis, võtsin tagaistmelt küünla ja lilled, mille tahtsin ema hauale panna.

Võtsin taskust välja ka paberi, kuhu olin enda jaoks juhendi naise seletusi järgi juhendi teinud.

"Nii, me siis peaks minema siit vahest."pomisesin ma. Kuulsin, kuidas mu hääl natuke värises.

"Jessica, anna see mulle."ütles Daniel, vaadates mind murelikult.

Ulatasin paberilehe poisile ja ta juhatas meid mu ema hauale.

"Siin see peaks olema."ütles poiss vaikselt.

"Charlotte Junge."lugesin ma haua pealt sosinal.

"Kas sa tahad üksi olla või..."

"Natuke aega jah. Sul ei ole sellea vastu midagi?"

"Ei, ma jalutan siin eemal."

Kui Daniel eemale jalutas, istusin ma haua ees olevale pingile ja hakkasingi vaikselt nuuksuma. Mulle jõudis kogu reaalsus kohale. Ma ei saa mitte kunagi oma päris ema tundma õppida. Päris isa ei taha minust mitte midagi teada. Kogu see asi tegi mulle haiget.

Kui olin natuke maha rahunenud, ütlesin: "Tere, ema, see olen mina Jessica. Ma ei tea, kas sa kuuled mind kusagil, aga ma olen nüüd siin. Arvasin, et saan sind kunagi tundma õppida ja mul on nii kahju, et ei saa."

Hingasin taas sügavalt sisse ja välja. Otsustasin ema hauale vahepeal uue küünla põlema panna ning panin sinna ka potilille, mille olin talle poest ostnud.

"Ma loodan, et oled nüüd paremas kohas. Loodan, et sa kuuled mind ja tead, et oleksin tahtnud sinuga väga kohtuda."

Tundsin järsku Danieli tuttavaid käsi enda ümber ja pugesin poisile lähemale. Mul oli hea meel, et ta sel hetkel tuli, sest hakkasin lohutamatult nutma.

"Vabandust, ma..."pomisesin ma.

"Ära vabanda. See on loomulik."lausus poiss.

"Mul käivad kõik emotsioonid üle pea."

"Tahad sa veel natuke siin olla?"

"Sinuga koos, jah."

Daniel istus mu kõrvale ja veetsime veel mõne tunnikese minu ema haua peal. Temaga koos tundsin end seal paremini.

"Aitäh, et minuga koos tulid."tänasin ma poissi.

"Ma läheks sinuga kasvõi maailma lõppu."

Tõusime mõlemad püsti, võtsin poisi käest kinni ja enne minekut heitsin veel pilgu ema hauale.