Me oleme kõik valetajad

4 - Daniel

Peale kooli istusin koolimaja ees olevatel pinkidel ja ootasin oma väikest õde, Emmat, kellel pidi kohe tunnid läbi olema. Läksime alati koos koju, sest meile mõlemale meeldis kahekesi aega veeta. Saime mõlemad korraks kodustest probleemidest eemal olla.

Lõpuks nägingi Emmat, kes oma sõpradele lehvitas ning siis minu poole jooksis. Naeratasin. Ta oli alati rõõmus, hoolimata sellest, mis tal kodus toimub.

"Noh, kuidas sul läks?"küsisin ma õelt.

"Hästi. Ma sain kontrolltöös viie."vastas tüdruk, olles ilmselgelt ise rõõmus oma hinde üle.

"Tubli. Ma olen uhke su üle."

Emma on 10-aastane tüdruk ning parim õde, keda endale soovida. Mäletasin, et vanasti olin ma armukade õe peale kuna too sai rohkem tähelepanu, kuid nüüd on mu arvamus muidugi muutunud.

"Daniel, ma ei tahaks koju minna."sosistas Emma, pigistades tugevamini mu kätt.

Ohkasin. "Ma tean. Meil on raske, aga kui ma saan ükskord emale mõistuse pähe panna, siis me lähme sealt ära. Ma luban seda."

"Täna üks õpetaja küsis, kas meil on kodus ikka kõik korras."

"Mis sa vastasid?"

"Et kõik on korras."

Ohkasin taas. Mina olin see, kes püüdis kogu aeg teha nägu, et kõik on korras, kuid Emma oli mõnikord hajevil. Ma teadsin, millest ta mõtleb. Ta unistas normaalsest kodust, normaalsest perekonnast, mitte sellisest nagu meil on.

Mida lähemale kodu jõudis, seda kõvemini tüdruk mu kätt pigistas. Me elasime küll oma majas, kuid eriti ilus see ei olnud. Väljastpoolt maja natuke lagunes ning seestpoolt ma ei hakkagi kirjeldama.

Esikusse astudes kuulsime telekat mängimas. Meie isa, Tobias, istus taas teleka ees, jõi õlut ja vaatas jalgpalli. See oli tema tavaline päev. Ema oli meie peres see, kes pidi tööd rügama. Ta oli kahes kohas tööl: koristaja ja poemüüja. Olin emale pakkunud, et võin ka kooli kõrvalt töö otsida, kuid sellest ei tahtnud ta midagi kuulda. Ema jaoks oli tähtis see, et ma kooli saaksin lõpetatud.

"Tere, kullakesed. Ma tegin just süüa."ütles ema meid kallistades.

"Jälle makaroni."pomises Emma.

"Sa ju tead, et me ei saa endale palju lubada."sosistas ema.

"Tänu sinu palgale ei saa me jah palju lubada!"karjus isa elutoast.

Tõmbasin käed rusikasse, olles valmis isale peksa andma. Ma olin seda ka varem teinud ning paaril korrak ka kaotajaks jäänud, kuid ma ei hoolinud sellest. Vähemalt suutsin ma isale näidata, et ka minul on siin majas mingi võim.

"Daniel, palun ära tee seda."ütles ema vaikselt.

"Ta ajab mul sita keema."sisistasin ma.

"Lase tal olla. Kas sa tahad oma isa lüüa oma väikse õe ees?"

Vaatasin Emma poole ja raputasin pead. Ma ei tahtnud, et Emma peaks midagi sellist nägema.

"Ma pean siit välja saama."pomisesin ma ja jooksin majast välja.

Kogu see jama hakkas mulle üha rohkem mõjuma. Ma tundsin iga päev, et ma tahaksin põgeneda. Kusagile kaugele, kus pole probleeme. Kusagile kaugele, kus poleks minu isa.

Mu isa ei olnud alati selline. Mäletan, kui mu isa ostis mulle mänguasju, hoidis mind süles ja käis minuga jalutamas, kuid need mälestused hakkasid vaikselt tahaplaanile vajuma. Esiplaanile tulid aga need mälestused, kus isa oli muutunud. Täielikult muutunud.

Isa oli pikka aega ehitaja, kuid neil toimus tööjuures koondamised ning peale seda hakkas kõik halvasti minema. Isa käis iga õhtu baaris ja leidis sealt endale sõbrad, kes võisid alguses toredad tunduda, kuid hiljem mitte nii toredad. Nad jõid, käisid kasiinos raha maha mängimas ning korraldasid kodus läbusid. Sõna otseses mõttes läbusid.

Ma tean, et ei tohiks soovida oma isa kadumist, kuid vahepeal soovin seda. Ma ei ütle seda kunagi välja, vaid hoian seda alati enda sees. Mõnikord ma tunnen, et ma võin plahvatada.

Jõudsin parki ning istusin pingile. Otsisin värisevate kätega suitsupaki taskust välja ning panin suitsu ette.

"Kas ma tohin su kõrvale istuda?"

Vaatasin enda kõrval seisvat tüdrukut. Ta naeratas mulle, kuid ometi oli näha ta silmadest midagi kurba. Justkui midagi sügavat.

Noogutasin. "Eks sa istu kui julged."

"Ega ma poleks küsinud, kui ma poleks julgenud."vastas tüdruk muiates.

"Äkki ma osutun sarimõrvariks?"küsisin.

"Kindlasti. Kas sa suitsu ei tahaks jagada?"

"Hea küll. Mis mul saaks selle vastu olla?"

Ulatasin tüdrukule suitsupaki ja tulemasina. Jälgisin, kuidas ta suitsu ette pani ning siis tõmbama hakkas.

"Sa oled siin uus?"küsisin ma. Ma ei olnud tüdrukut varem näinud.

"Jah. Kolisin täna tegelikult. Mina olen muide Jessica."

"Mina olen Daniel."

"Rõõm tutvuda."vastas ta.

"Samad sõnad."

"On sul kõik korras ikka?"küsis tüdruk murelikult.

Raputasin pead. "Kõik ei ole korras, aga sellest pole midagi."