Me oleme kõik valetajad

23 - Roman

Seisin Harry ukse taga ja võtsin ennast kokku, et ta uksele koputada. Ma ei pidanud kaua ennast kokku võtma, sest uks avati ja välja astus naisterahvas.

"Vabandage, kas Harry on kodus?"küsisin ma.

"On küll. Kas sa tahad temaga rääkida?"

"Jah. Ma olen Roman. Mina keerasin kogu selle jama kokku."

Naine ohkas. "Ma ise pean ära minema, aga ma lasen su sisse. Äkki sa suudad mu poega lohutada."

"Tänan teid. Ma tõesti ei tahtnud seda meelega teha."

"Ma saan aru."

Naine istus autosse ning mina läksin majja sisse. Läksin trepist üles ja koputasin uksele, mille tagant muusikat kostis. Koputasin veel, kuid kui ta ei vastanud, astusin sisse.

"Roman, mis sa siin teed?"küsis poiss üllatunult, kui ta mind lõpuks märkas.

"Ma tahtsin rääkima tulla."

"Ma ei taha sinuga rääkida."

"Me peame rääkima."

"Roman, ma ei taha sinuga rääkida."

"Sa ei saa mind igavesti vältida."

Harry ohkas. "Hea küll. Mida sa tahad öelda?"

"Ma tahan vabandada. Ma ei arvanud, et nii läheb."

Harry ei vastanud midagi, vaid lihtsalt vaatas mind tõsisel ilmel.

"Ma ei oska midagi öelda."lausus poiss lõpuks.

"Mul on päriselt kahju. Ma oleksin kohe pidanud teadma, et.... Meist ei saa asja."

"Sa arvasid, et meist võiks midagi saada?"

"Loll nagu ma olin."ütlesin turtsatades.

"Meist ei saaks tõesti asja. Anna andeks."

"Mina palun ka vabandust,"pomisesin ma. "Oleme ära leppinud?"

Harry noogutas. "Sa oled tore poiss. Sa leiad kellegi."

"Aitäh."

Poiss keeras mulle taas selja ning keskendus arvutist tulevale laulule. Sulgesin poisi toa ukse ja jalutasin kodu poole.

Eks see tegi natuke haiget, kuid mingi osa minust mõistis, et Harry oli mu elus ajutine crush. Poisil oli õigus - küll ma ka leian endale kellegi. Lihtsalt sellised asjd vajavad aega.

***

"Roman, mul on hea uudis!"hüüdis Keili esmaspäeval koolis.

"Kas maailmas veel saab üldse häid uudiseid olla?"

"Saab küll. Ma käisin kooli psühholoogiga rääkimas ja ta käskis sellel poisil tweedi maha võtta."

"Ja ta tegi seda?"

"Jah! Seda pole enam üleval. Lisaks rääkis psühholoog teistega, et nad oleksid sinu vastu rohkem austavad."

"Mis ime see veel on?"

"Usu mind, kooli psühholoog suudab neile mõistuse pähe panna. Ta teab, kuidas oma tööd teha."

"Terve päev on lihtsalt nii sitt olnud. See uudise tegi mu päeva paremaks."

"Tead mis? Sa väärid ühte lõdvaks laskmise päeva. Me peaks tänase päeva poolikuks jätma."

"Mis asja? Sa ei lähe kunagi koolist poole päeva pealt ära."

"Sinu jaoks teen erandi. Sa oled mu parim sõber ja väärid seda."

Naeratasin. "Sa oled imeline, Keili."

"Sina ka, Roman."vastas tüdruk.

Võtsime oma joped ja jalutasime oma lemmik kohviku poole.