Me oleme kõik valetajad

10 - Roman

Laupäeva hommik algas minul väikse rattasõiduga loodusesse. Mulle meeldis hommikul vara käia looduses, et pildistada ning rahu ja vaikust nautida.

Kell oli kümme, kui sõitsin tagasi linna poole. Parkisin just ratta tagasi meie garaaži, kui sain facebooki sõnumi Harrylt.

Harry Hill: Hei! Mõtlesin su pakkusime peale ja ma olen nõus. Millal võiksime pildistama minna?

Mu süds jäi seisma, kui mulle jõudis kohale, et Harry on tõepoolest nõus. Naeratasin ja saatsin talle sõnumi vastu.

Roman Laanov: Hei! Hea meel kuulda, et oled nõus. Arvasin, et ütled ära. Kuidas sulle sobiks tänane päev lõunal?

Harry vastas, et tänane sobiks väga hästi ning nüüd ei suutnud ma seda ära oodata. Ma arvasin tõesti, et poiss ütleb viimasel hetkel ära, kuid nii ei läinud.

Läksin tuppa, kus ema ja isa vaatasid telekat ja sõid jäätist. Jah, minu vanemad söövad hommikusöögiks jäätist koos sulatatud šokolaadi ja maasikatega. See oli nende eriline hommikusöök, mida nad lubasid endale just laupäeviti.

"Sa näed nii särav välja. Kuidas pildistamine läks?"uuris ema.

"Hästi. Ma lähen lõunal veel pildistama. Seoses selle kooliprojektiga."vastasin ma.

"Ahsoo. Kellega sa lõpuks pildistama lähed?"uuris nüüd isa.

"Ühe sõbraga. Pärast võin lähemalt rääkida. Ma pean pesemas käima."vastasin ma kiiresti ja jooksin üles, et oma vanemate küsimustest pääseda.

Ma pole siiani oma vanematele rääkinud, et olen gei, sest ma kardan  nende reageeringut. Sain aru, et olen gei, kui olin 15-aastane. See oli aeg, kus kõikidel meie klassi poistel olid oma tüdrukud ja mina olin ainus, kes oli täiesti vaba ja vallaline. Meie klassis käis tol ajal Carmen, kes paar aastat hiljem ära kolis, kuid see polegi oluline. Oluline on see, et ma küsisin tüdruku käest, kas ta ei tahaks minuga koos olla. Just nii ma küsisingi. Tüdruk oli kena ja meeldis mulle, kuid mitte selles mõttes. Ta oli lihtsalt tore.

Mäletan siiani meie suudlusi ja lõpuks ühel hetkel sain aru, et tüdrukud ei meeldigi mulle. See oli minu enda jaoks ka üllatus. Mina olin lõpuks see, kes meie suhte lõpetas, sest ma ei tahtnud tüdrukut petta. Rääkisin talle, milles asi oli ja ta sai aru. Carmen mulle sellepärast meeldiski, et temaga sai kõigest rääkida. Ta ei olnudki kogu selle asja peale väga pahane ning ma olin talle selle eest tänulik.

Ainus, kellele ma olen oma saladust jaganud, on Keili. Mõnikord olen mõelnud, et peaksin oma vanematele ära rääkima, kuid ma pole siiani julgenud. Lugesin üks õhtu internetist, kuidas osad lapsed on oma vanemate ees kapist välja tulnud. Mõned lapsed visati kodust välja, mõne lapsega ei räägitud enam kunagi ja mõni polnud enam oma peres oodatud. Mõni lugu lõppes ka hästi, mille üle oli mul hea meel.

Ma ei olnud kunagi kuulnud oma vanemaid geidest rääkimas, sellepärast ei osanud ma ka midagi oodata. Hirm oli mu sees ikkagi. Kuidas mu vanemaf reageeriksid, kui tuleksin poisiga koju? Mõtlesin sellele kogu aeg, aga vastust ma ei saanudki.

Kui olin pesemas käinud, otsisin kapist välja paremad riided ja panin end riidesse. Sättisin ka soengut, haarasin kaamera kaenlasse ja seadsin sammud ranna poole.

Rand oli meie majast kaugemal, sellepärast asusin varakult minekule. Harryle mõeldes tuli mulle naeratus suule, kuid reaalselt mõeldes ma teadsin, et küllap talle poisid ei meeldi. Pigem on teda rohkem nähtud tüdrukute hulgas.

Jõudsin lõpuks jäätiseputka juurde, kus ma nägin ühte tüdrukut ja poissi. Mõlemad naersid mingi nalja üle. Kuna nad mind tähele ei pannud, tegin neist ühe pildi. Mulle meeldis pildistada inimesi, kui nad olid omas elemendis ja nende nägudel peegeldusid hetkelised emotsioonid.

Jalutasin noortest mööda ning vaatasin ranna poole, mis oli täna rahulik. Heitsin pilgu üle ranna ning nägin Harryt istusmas pingil, kes mind samal ajal märkas. Ta lehvitas mulle.

"No tervist."tervitas poiss. Tal oli suits huulte vahel, mida ma polnud enne tähele pannud.

"Tervist jah. Kas ma tohin sinust kohe ühe pildi teha?"

Poiss noogutas. "Selleks ma siin olengi."

Poiss oli nii lummavalt ilus ja minu meelest suits tema huulte vahel tegi ta veel kuumemaks. Muidugi ei saanud ma seda talle öelda isegi mitte siis, kui ma seda väga tahtsin. Pidin oma tunded endale hoidma.

"Liigume äkki vee poole."pakkusn ma.

"Kuidas soovid. Sina oled boss."

Poiss viskas suitsukoni lähimasse prügikasti ning tuli mulle järele. Käskisin Harryl seista merele lähedal ja tegin temast pildi, käed värisemas. Ma ei pidanud Harryt palju juhendama, see töö oli nagu tema jaoks loodud.

"Kas ma saaksin pilte näha?"küsis Harry. Noogutasin.

Poiss seisis mu kõrvale ning ma ulatasin talle kaamera. Mul oli alati hirm, et keegi teeb mu kaamera katki kui ma sellele teisele inimesel annan, kuid Harryt ma usaldasin.

"Kuidas meeldib siiani?"

"Super. Sa tõesti teed oma asja."

"Tänan. Ma natuke tuunin neid pilte pärast ja saan sulle emaili peale saata."

Harry naeratas. "Sobib. Kas teeme veel pilte?"

"Natukene ju võib."

Pildistasime veel pool tundi ning pärast seda tegi Harry ettepaneku minna pitsat sööma. Muidugi olin nõus.
Pitsa kohvikusse jõudes istusime väljas, sest ilm oli täna üsna ilus.

"Muide, varsti tuleb suur pidu Gregori pool. Kas sa ei tahaks tulla? Võid oma sõbranna ka kaasa võtta."

"Miks ka mitte? Räägin sellest Keilile ka."

"Olgu. Ma kirjutan sulle jälle facebooki kui aeg kätte jõuab."

Noogutasin. Lõpuks toodi meie tellitud pitsad ning saime sööma hakata. Silmanurgast heitsin Harry poole pilgu ning naeratasin.