Me oleme kõik valetajad

5 - Andrea

Kell oli kümme õhtul ning pidu täies hoos. Seltskond koosnes peamiselt Joosepi kambast, kuhu kuulusid Andreas, Joonas, Thomas ning lisaks oli Andreas kaasa võtnud oma tüdruku Lili.

"Andrea, ulata mulle rummi."ütles Joosep, kelle keel oli juba väga pehme.

"Kas sulle juba joomisest ei aita?"küsisin ma vaikselt.

Joosep saatis mulle pahase pilgu. "Kullake, sina palun lihtsalt ole tasa ja ulata mulle rummi."

"Joosep, tõsiselt, palun. Sa ju ei pea jooma nii palju."sosistasin ma.

"Andrea, kurat, sa ajad mul närvi mustaks!"hüüdis Joosep.

Ulatasin Joosepile tema rummi, kuid lahkusin peale seda seltskonnast ning istusin maja ette trepile maha.

Tundsin ennast taas kord nii lootusetult. Panin pea põlvedele ja ohkasin.

"Hei, Andrea, kõik korras?"

Vaatasin otsa Joonasele, kes mu kõrvale istus. Tundus, et ta oli ainuke kaine inimene veel selles seltskonnas.

"Vahet ei ole."vastasin ma.

"On küll. Ma näen, et kõik ei ole korras."

Tundsin, kuidas üksik pisar mööda mu põske alla veeres ning ma pühkisin selle kähku ära, et Joonas ei näeks. Ma ei tahtnud ennast nõrgana näidata.

"Mis sinul sellest, kas kõik on korras?"küsisin ma.

"Ma nägin ennist, kuidas Joosep sinuga käitus. Teie vahel pole kõik okei."

"Meie vahel pole tõesti kõik okei, aga sinna ei saa midagi teha."

"Andrea, näita oma käsi."palus poiss.

"Miks?"

"Lihtsalt näita."

Tõstsin vastumeelselt varrukad üles ning näitasin poisile kätt, kus mul olid eelmisest korrast veel sinikad alles.

"Ta peksab sind. Miks sa tema juurest ära ei tule?"

"Ma ei saa. Ta ei laseks mul niisama minna. Ma tean temast asju, mida ei tohiks teada."

"Ma saaksin sind aidata, kui sa laseksid."

"Sina ei saa ka mind aidata. Mitte keegi ei saa."ütlesin ma ja puhkesin lõpuks nutma. Ma olin seda nii kaua enda sees hoidnud ja ma ei oodanud, et ma Joonase ees nutma hakkan.

Joonas pani käed toetuseks mu ümber ning imekombel tundsin end tema embuses turvaliselt.

"Kõik saab korda. Ma aitan sind. Ma luban."

"Mis kurat siin toimub?"

Tõusime mõlemad võpatades püsti. Joosep seisis meie ees ning ta ei olnud kõige õnnelikum meid nähes.

"Joosep, ma..."alustasin ma, kuid poiss katkestas mind.

"Joonas, kas sa sebid faking minu silme all minu tüdrukut?"küsis Joosep poisilt ja surus ta nurka.

"Rahune maha. See pole nii."

"Sa hoiad temast eemale, kas on selge?"Joosep surus poisi vastu maja seina ning ta pigistas poisi kõri.

"Jah, on küll. Lase mind lahti."pomises Joonas, kuid Joosep ei kavatsenudki seda teha. Läksin neile vahele.

"Joosep, lase ta lahti, palun. Ta ei ole milleski süüdi."

Tõmbasin Joosepi Joonasest eemale ja tirisin ta eemale.

"Sinus olen ma pettunud, Andrea."lausus Joosep.

"See ei olnud ju üldse nii. Ma armastan sind. Ainult sind, eks?"

Kallistasin Joosepit, kuid samal ajal vaatasin murelikult Joonast, kes kogus ennast. Poiss vaatas mulle korraks otsa, kuid läks siis tuppa tagasi. 

"Lähme tuppa tagasi, onju?"küsisin ma Joosepilt. Joosep noogutas. 

"Jah, kuid sind ei taha ma enam Joonase seltsis näha. Said aru?"

"Joosep, me..."

"Ma ei taha enam mingeid vabandusi kuulda. Said aru, mis ma ennist ütlesin?"

"Jah, rahune maha. Sa ei näe mind enam Joonase seltsis."

"Parem oleks. Sa oled minu oma."

Tahtsin talle vastata, et ma pole kellegi oma, kuid ma parem ei hakanud. Ma ei tahtnud rohkem tüli siia majja. Tänase õhtu jooksul oli seda niigi palju. 

Kuid ühes asjas olin ma kindel: tundsin ennast Joonasega palju turvalisemalt kui Joosepiga. Mulle ei meeldinud teiste ees nutta, kuid Joonas sai kõigest aru. Ma teadsin, et poiss mõistis mind ning ta lohutas mind. Oleksin tahtnud Joonast tänada, kuid sellel õhtul ma seda teha ei saanud. Õhk oli niigi pingetest paks.