Me oleme kõik valetajad

6 - Daniel

Teisipäeval istusin lõunalauas koos Jessicaga, kes oli kuidagi hajevil. Ta ei olnud isegi oma toitu puutunud.

"Mis sinuga lahti on?"uurisin ma.

Jessica ohkas."Kui me siia kolisime, siis... Ma sain kogemata teada, et olen lapsendatud."

"Mis mõttes kogemata?"

"Ma leidsin ühest kastist lapsendamis paberid."

"Kas su kasuvanemad rääkisid sulle kõik ära?"

Tüdruk noogutas. "See on natuke pikem jutt."

"Ma kuulaks su ära."

"Päriselt?"

"Jah. Meil on ju aega."

"Okei. Lubad, et sa kellelegi ei räägi?"

"Ära muretse. Mul ei ole sõpru kellele rääkida."

Tüdruk ohkas. "Hea küll, ma räägin."

Jessica rääkis mulle kogu loo, mis tema kasuema koos kasuisaga olid talle rääkinud. Tüdruk mõistis neid, kuid ta ei teadnud, miks nad talle ei rääkinud. Nüüd tahtis tüdruk teada saada, kes on tema pärisvanemad.

"Ma ei tea, kas ma peaksin ema käest küsima, kes mu päris vanemad on või ise kuidagi välja uurima."

"Noh, ma arvan, et sa võiksid äkki alguses kasuema käest uurida."pakkusin ma.

Jessica ohkas. "Kummaline, kuidas kõik võib muutuda. Ma olin kolimise pärast elevil. Saime lõpuks vennaga omad toad ja nüüd tuli selline asi välja."

"Küll kõik kuidagi laheneb. Ma aitan sind selles, kui abi vajad."

Tüdruk naeratas. "Millega ma olen sinusuguse sõbra ära teeninud?"

Tahtsin tüdrukule vastata, kuid selle katkestas kellahelin. Tõusime püsti, viisime kandikud koos nõudega ära ja läksime oma tundidesse. Tüdrukul hakkas keemia, minul kehaline.

***

"Daniel!"karjus isa elutoast. Tõmbasin viimase mahvi ning kustutasin suitsu oma tuhatoosi. Sulgesin akna ja läksin  elutuppa, kus isa telekat vaatas.

"Mis sul nüüd vaja on?"küsisin ma ülbelt.

"Ära ole nii ülbe, poiss. Too mulle parem õlut."

"Aga vot kui ei too?"

"Daniel, ära pane mu närve proovile."pomises isa, pigistades samal ajal oma rusikat.

Ohkasin ja viisin isale õlu. Ta oli tänase päeva jooksul juba palju õlut joonud ja me kõik teadsime, mis juhtub, kui isa närvi läheb.

"Daniel, kas sa aitad mul matemaatika kodust ülesannet teha?"

Emma seisis mu kõrval, käes matemaatika õpik ja vihik. Noogutasin.

"Muidugi. Mine oma tuppa, ma kohe tulen."

Emma noogutas ja läks oma tuppa. Ulatasin isale õlu ning jäin tema ette seisma.

"Mida sa tahad?"küsis isa.

"Ma tahan, et sa kohtleksid ema hästi, kui ta koju tuleb. Kas on arusaadav?"

"Jajah. Kobi mu teelt eest."

Jätsin isa elutuppa jooma ning läksin Emmale appi koduseid töid tegema. Tüdruk istus laua taga ja vaatas aknast välja.

"Emma, ma tulin sulle appi."ütlesin ma õele.

Tüdruk noogutas. "Mul on kümnenda ülesandega abi vaja."

"Emma, miks su silm sinine on?"küsisin ma. Pöörasin tüdruku nägu rohkem enda poole, kuid sain aru, et Emma ei tahtnud seda.

"See pole midagi hullu. Teeme lihtsalt kodused tööd ära."

"Kallikene, sa pead mulle rääkima."ütlesin ma tüdrukule.

"Miks? Sa ei saa nagunii midagi teha ja mina ammugi mitte."

"See oli isa, eks?"

Tüdruk noogutas.

"Raisk, ma löön selle värdja maha."pomisesin ma. Emma oli kõigest 10-aastane ning ta ei olnud kuidagi seda vägivalda ära teeninud. Mitte keegi meist ei olnud.

"Daniel, teeme lihtsalt kodused tööd ära, eks?"

Ohkasin. "Hea küll, aga ma ei jäta seda asja niimoodi."

Pidin isaga rääkima, et ta võtaks mõistuse pähe ja jätaks vähemalt Emma ning ema rahule. Endast ma ei hoolinud, kuid ma hoolisin emast ja Emmast. Nemad pidid kaitstud olema.