Me oleme kõik valetajad

18 - Daniel

Nädalavahetus jõudis seekord kiiremini kohale, kui ma arvasin. Terve nädal oli minu jaoks kuidagi veninud. Minu puhul ei olnud nädalavavahetused just kõige rõõmsam aeg, sest isale meeldis sõpru külla kutsuda ja nendega koos ennast täis juua.

"Daniel, kas sa saaksid meile õlut juurde tuua?"küsis isa. Seisin oma toa ukseavas ja jälgisin neid vastikustundega. Nad olid sigalakku täis ja isa nõudis aina rohkem juurde.

"Ma ei too sulle mitte midagi."vastasin ma. Ema jälgis kõike toimuvat köögist.

"Poiss, sinu sõna siin majas ei loe! Sa kas tood mulle või..."

"Ma juba toon!"hõikas ema ning ma ohkasin. Ema teadis, et kui ma vastu hakkan, läheb isa närvi ning asi võib halvasti lõppeda.

"Liina, kallikene, sa oled parim."kiitis isa mu ema, kui too talle õllepurgi ulatas.

Ema saatis mulle pilgu, mis ütles kõik: ta kartis, ta tahtis, et kogu see asi lõppeks. Ma ei kannatanud seda välja, et minu ema pidi oma kodus elades kartma.

"Isa, tead mis, mulle aitab! Mina elan siin majas ja siin maksab ka minu sõna!"karjusin ma. Ma ei teadnud, kust see julgus mul tuli, et ta purjus sõbrad majast välja visata, kuid ma tegin seda. Isa ei vastanud midagi, vaid vaatas mind hämmastunult. Ta ei olnud seda sugugi oodanud.

Ta sõbrad protestisid küll vastu, kuid nad olid nii täis, et kauaks seda protesti ei jätkunud. Kuna nad olid purjus, siis oli lihtne neid majast välja visata.

"Mida kuradit sa tegid?"küsis mu isa, kes oli lõpuks toibunud.

"Viskasin su fucking sõbrad siit majast välja!"

"Sa poleks pidanud seda tegema."

"Su sõbrad läksid väga ilusti sellega kaasa."vastasin ma muiates.

"Daniel ja Tobias, palun, pole vaja kaklema hakata."kuulsin ma ema pomisemas.

"Ema, palun hoia sellest eemale."

"Daniel, sina oleksid pidanud eemale hoidma!"

Isa löök tuli mulle ootamatult. Ta lõi mind otse näkku, mille peale ma põrandale maha lendasin.

"Tobias!"hüüatas ema ehmunult.

"Ma jagan meie pojale natuke õpetust."lausus isa. Ta hääletoonis oli jälle kuulda seda ülbet ja ähvardavat tooni.

"Tobias, palun, ära tee seda."anus ema vaikselt.

"Daniel peab õppima, et minu sõpradega nii ei käituta!"karjus isa ja lõi mind uuesti. Tundsin suus enda vere maitset.

Üritasin püsti tõusta ja vastu hakata, kuid tundsin end kuidagi nii nõrgana. Vaatasin ema, kelle silmadest voolasid pisarad, aga isa ei hoolinud sellest sugugi. Ta hoolis ainult minule haiget tegemisest.

"Loodan, et sa said aru, mida järgmine kord teha ei tohi, poisiklutt."lausus isa ähvardavalt ja läks siis rahuliku südamega kodust välja.

"Oh jumal küll, Daniel. Miks sa pidid isale vastu hakkama?"

"Ma ju pidin näitama, et minu sõna ka maksab. Ma nägin, et sa kartsid. Ma tahtsin selle pralle siin ära lõpetada."sõnasin vaikselt, vaadates ema murelikesse silmadesse.

"Tule, puhastame su näo ära."

"Mis toimub?"küsis Emma, kes oli sõbra juurest koju jõudnud ja meid kahte elutoas nägi. Pöörasin pea ära.

"Mitte midagi, Emma. Kuidas sul sõbra juures läks?"

"Emps, ära ürita juttu mujale viia."ütles tüdruk.

Pöörasin ennast uuesti tüdruku poole. Emma ahhetas.

"Kas sa hakkasid isale jälle vastu?"uuris Emma.

"Emma, kallis, mine palun oma tuppa."lausus ema.

"Ei, ema. Ma olen selle jaoks piisavalt vana."

Ema ei vastanud tüdrukule midagi, vaid aitas mul püsti tõusta ja toimetas mu köögi laua taha. Ema oli mu näo puhastamisel õrn, aga natuke valus oli ikka.

"Tead, ma hakkasin mõtlema, et äkki su tüdruksõbral oli õigus."lausus Emma, lõhkudes vaikuse.

"Daniel, sul on tüdruksõber?"küsis ema üllatunult.

Noogutasin. "Ta on siin uus tüdruk."

"Me peaksime politseisse minema. Me ei saa nii enam edasi elada."

"Emma..."alustas ema, kuid tüdruk katkestas teda.

"Ema, sa ju ei taha elada nii."

"Oh, Emma, millal sa küll nii suureks kasvasid?"

Emma naeratas õrnalt. "Ma tahan lihtsalt, et meie peres saaks kõik korda."