*・゚[ 6 ] ゚・*

27 8 3
                                    

"Ma ei tahaks seda teha sinuga, aga sa ei jätnud muud valikut" sõnas ta nagu omaette enne kui tõstis ta piitsa üles, mis alla tagasi tulles, puudutas minu kõhtu, siis jalgu, rindkere, käsi.

Korrates oma lööke piitsaga, mis iga järgneva hoobiga aina tugevamaks muutusid, oli terve mu keha valulik ning mõneski kohas, mida ta korduvalt lõi, verine. Pisarad mu silmist ojadena jooksmas, palun ja anun teda, et ta lõpetaks, ent sellest ta justkui sai indu juurde, et jätkata.

Lõpuks ma lõpetan kuna hääl jäi nõrgaks ja jaks temaga kontakti saada, saab otsa, vaatan teda vaid oma vesiste silmadega, mis suu asemel anub lõpetamist.

Peale mitmekümnendat lööki ta lõpetas, visates piitsa maha ja vaatades mulle otsa, "Ma loodan, et said õppetunni kätte, mis juhtub kui minuga koostööd ei tee!". Mitte jäädes mu vastust ootama tuleb ta taas voodisse, jätkates sealt kust tal ennist pooleli jäi ning seekord ei olnud mu jaoksu teda peatada.

Minuga lõpetanud, tõuseb mees voodist püsti, paneb riidesse ja lahkub ruumist, tagasi vaatamata, jättes lõhkise naise voodise aheldatuna.

Miks küll mina? Käib mul mõttes juba sajandat korda peas läbi küsimus, millele ma vastust kahjuks ei tea.

RöövitudWhere stories live. Discover now