*・゚[ 1 ] ゚・*

60 10 4
                                    

Tuul tuhiseb vastu külma metalli, tuues kuuldavale kõrvu lukustavaid helisid. Samal ajal vihmapiisad pekslevad vastu plekkkatust, mis kõrgel mu pea kohal asetses. Need helid koos, loovad hulluks ajava koosluse, mis iga järgneva sekundi, minuti, tunniga mind hulluks ajab.

Kus ma olen? Pisarad jooksevad mööda põska alla, otsides peas sellele küsimusele vastust, ent ei midagi. Peas valitseb sellest tühjust.

Ma ei tea, kus ma olen ega sedagi, mis mu ümber on. Tean vaid seda, et ma pole siin pimedas ruumis üksi. Tema silmad alatasa minul. Kuigi ma seda ei näe, tunnen seda enda ihul, mis on aheldatud millegi külge. Nii minu käed kui ka jalad. Tunnen tema ees kui alasti, mida ma hetkel küll veel ei olnud, ent ma ei saa kunagi olla kindel, mis temal minuga plaanis võib olla.

Ainus, mis mul mõttes on, on see, et ma tahan siit minema.

RöövitudWhere stories live. Discover now