*・゚[ 9 ] ゚・*

26 7 8
                                    

"Kuhu sa mu viid?" küsin juba mitmendat korda naiselt, kes mind juba järgnevast uksest sisse lükkab, juhatades mind ma ei tea kuhu, ent enda arvestuste põhjal oleme me juba neljandas koridoris ning mu algsest ruumist juba kaugel. Kogu selle tee olen kõndinud ihualasti, veel paremaks teeb selle see, et vähemalt kümme meest on meist möödunud ning kõigilt olen kuulnud vilistamist või 'väga toredaid' kommendaare.

"Ole vait! See on sulle endale parem." sisistas naine kurjalt mu kõrva ääres, lükkades mind järgnevast uksest sisse, peatades mind edasi liikumast. Võttes ära salli mu silme eest, näen enda ees heledat vannituba, kus peale vannitoa asjade oli veel mõned arsti tarvikud ja rohud.

"Roni sisse" viipas ta vannile, mis oli juba ürtidega valmis tehtud. Ronides sisse, tundsin, kuidas mu haavad valutama hakkasid, tuues esile järjekordse karje mu huulilt. Olles üleni vannis, lahkus naine ruumist, tulles heal juhul paar minutit hiljem tagasi koos musta riide kotiga.

Panes kotti ruumis oleva ainsa tooli peale, tuli ta minu juurde, haarades vanni tarvete seast nuustiku, hakates mu keha pesema, haavade juurest hellemalt.

Mis on neil minuga plaanis teha? 

RöövitudWhere stories live. Discover now