Röövitud

*･ﾟ[ EPILOOG ] ﾟ･*

Mitmed kuud hiljem

Skye vaatenurk

"Mis sa talle nimeks paned?" küsis mu ema minult, silmitsedes suurte silmadega minu rinnale asetatud väikest roosa pampu, kes vaikselt minu rinna peal tudus, hoides oma pisikese käega kinni minu parema käe nimetissõrmest.

"Dove Vita Amari" sõnan peaaegu koheselt, vaadates oma tütrele otsa, kes tähendab mulle nüüdseks kogu maailma ning selles olevat lootust,"See tähendab lootust. Täpsemalt seda, et kus on elu, seal on ka lootust." Tema on minu uus lootus, mille nimel olen valmis minema läbi tule ja vee, et teda iga hinna eest kaitsta. Nüüd saan aru, mida mu ema võis tunda kui mind talle anti. Mis armastus ühe ema seest võib välja pugeda kui ta näeb oma last esimest korda. See on armastus esimesest silma pilgust. Tõeline armastus.

"Mul oli lootust vaja, et teid taas näha. Teie nägemise nimel, olin valmis neile seal anduma. Ma lootsin, et te leiate mu õigeaegselt üles ja päästate mind sealt." sõnan vaikselt, vaadates emale ja isale kordamööda otsa, pisarad silmist välja jooksmas, tehes teed teistele.

Ma siiani mäletan hetke, kui ma oma silmad haiglas avasin. Vanemate väsinud, nutetud silmad üksteisele otsa vaatamas ja palvetades, et ma ärkaks üles. Minu ja teiste päästetud tüdrukute jaoks toodi kohale maailma parimad arstid, aga isegi nemad ei suutnud lubada, kas ma jään ellu või mitte. Nad tegid endast kõik, mida suutsid, aga kunagi ei saa olla kindel. Vanemate sõnul, palusid jumalat ka teiste tüdrukute vanemad, et ma jääks ellu. Isegi need vanemad, kes kaotasid oma tütred nende kaabakate tõttu, palvetasid kuna nemad ei saa hoida enam kunagi oma tütart. Minu ärkamine oli ime. Täpselt nagu Dove, kes võitles koos minuga.

"Hei! Kas ma võin sisse tulla?" küsis Mr Ethan Bond, uurija, kes mu päästis ega andnud alla meie leidmisele, uksel koos suure puketi liiliatega ja väikese kaisujänesega.

"Ikka!" viiban peaga, et ta võib tulla sisse meie juurde nagu viimastel päevadel tal kombeks olnud. Alati suure lillesülemiga. Mu palat on varsti lille ladu sedasi, aga ma ei kurda. Mulle meeldivad lilled.

Seoses Ethaniga, tuli välja, et ta oli mu kunagine koolivend, kel oli minu vastu suur crush. Vist siiani on.

Ta tunnistas mulle üks õhtu, et kui mu vanemad olid tulnud minu röövimisest teatama, ei arvanud ta, et see mina olen, ent kui ta pilti nägi minust, töötas ööd ja päevad. Kõik selleks, et mind leida.

Kui küsida minult, kas ta meeldib mulle, siis ma pean silmad maas tõdema, et ta meeldib mulle. Väga isegi, aga peale viimaseid sündmusi, ei soovi ma oma ellu meest. Vähemalt mitte seksuaalsuse mõttes veel niipea. Aga muus mõttes, võib olla.

"Mul on teile häid uudiseid! Kogu kamp läks eluaekseks ajaks vangi, ühte kõige karmimasse vanglasse, kust välja ei pääse." sõnas ta, imetledes samal ajal minu väikest pisitütart, kellele ta kunagi isa eest olema saab. Sünnitunnistusele läheb isa kohapeale Ethani nimi nagu ma tema ja minu vanematega kokku leppisime, et Dove ei saaks teada, kes ta pärisisa on ning mis tingimustel ta siia ilma tuli. Lapsel pole vaja saada traumat.

Piisab, et see trauma on ainult minul.

Ametlik lõpp nüüd

HOPE YOU LIKE IT!

Selle peatükki kirjutamine tõi mulle nii pisarad kui ka naeratuse näole. Lisaks uued ideed, mis siit võiks edasi areneda, aga üks raamat korraga või mis?

Ma olen enda peale pahane, et ma ei suutnud täita oma lubadust ning siia raamatusse mitte armastust tuua, aga kogu see osa on ainult armastusest. Ma arvan, et Skye ja ka teie olete selle välja teeninud kuna te läbisite koos temaga sellise raske ja kohutava teekonna.

Ma loodan, et te loete samasuguse vaprusega ka minu järgnevaid lugusid, inustades mind oma kommentaaridega. Aitäh veelkord, et võtsite osa sellest teekonnast, jätkates seda juba minu uute tegelastega, uues raamatus. 

- SomedaySure