Minu 13 astet ✅ 😍

9- Maria

Käisime messil ühe armetu ringi ning juba tüdinesime. Arvasime, et linna peal jalutamine ja sööma minemine oleks huvitavam.

Ma terve see aeg naersin. Ma naersin iga asja peale, mida Kennet rääkis. Ma tundsin end juba üsna vabalt. Tema seltsis oli väga hea olla.

Hakkasime juba uksest välja astuma kui korraga keegi hüüdis mu nime.

Pöörasime mõlemad endid Kennetiga ümber ja vahtisime nagu lollid.

"Oliver?!" kostus meie mõlema suust üllatunud plahvatuslik väljund.

"Maria? Ken... Oot oot oot.... See on see Tinder või? Eesti on nii väike?" kostis selle kõige peale Oliver, olles ilmselt rohkem segaduses, kui meie. Tema näoilme muutus iga järgneva murdosasekundiga üha veidramaks. Sain aru, et ta ei osanud ei nutta ega naerda. 

"Maria? Sa tunned Oliveri?" pöördus nüüd Kennet minu poole kergitades kulmu ning veidi minust eemale astudes.

"Põgusalt," pomisesin. Tundsin end nii veidralt. Oleksin tahtnud maa alla vajuda.

"Põgusalt? What?" imestas Oliver. "Uskumatu, et sa valisid Kenneti! Sa oled temaga vaevu nädal rääkinud! Minuga juba terve aasta, aga pole olnud aega Tallinna tulla."

Ma olin vait. Ma oleksin tahtnud nutta. Ta rikkus terve selle päeva minu jaoks ära. Kohutav.

"Oliver, mine ära," vastas Kennet neutraalse tooniga.

"Sa ka? Ajad oma parima sõbra ära?" ahetas Oliver.

Kennet võttis mu käest ja viis mind Oliverist eemale, kes lihtsalt käed laiali meist sinna maha jäi.

"Mida Oliver siin tegi?" imestas Kennet, kui Oliveri enam näha polnud. 

"Ma ütlesin, et tulen siia. Ju ta tahtis üllatust teha," vastasin. Endal piinlikusest süda sees pekslemas. 

"On sul temaga teema?" päris Kennet, pigistades mu kätt nõnda, et pidin juba peaaegu valust "ai" ütlema. 

"Ei! Ei ole! Ta lihtsalt üks poiss, kellega olen vahepeal netis suhelnud." 

Kennet nõrgendas haaret. See vastus rahuldas teda. 

"Väga nõme olukord," pomises poiss ning tõmbas sõrmedega läbi oma juuste. 

Mul oli tahtmine nutta. Kõik oli ühe hetkega nii valesti, et enam rohkem valesti ei saanudki asjad olla.

Just siis, kui silmad sulgesin, et rahuneda tundsin ikka veel Kenneti sooja kätt hoidmas minu kätt. Mu suule tekkis väike naeratus.

"Maria?" sosistas Kennet mu nime, mis pani judinad üle mu kere jooksma.

Ta lasi mu käest lahti. "Vabandust."

"Miks sa vabandad?" küsisin vaikselt.

"Ei midagi."

Jalutasime kuskil tund aega. Rääkisime juttu. Ta rääkis retkedest tšikliga ning reisiäpardustest.

"Nii lahe! Mulle nii meeldib matkata. Kord käisime perega matkaautoga sõitmas, aga no meie pere teades ei saa me väga matkata. Vanematel kiire ning õele ja vennale ei meeldi loodus. Veel enam. Vend on arvutisõltlane," rääkisin mina.

"No meie peres ka. Õde tegeleb ainult õppimisega ja vanematel on pidevalt kiire. Loodusesse saab harva."

"Aga ma tahan kindlasti sel suvel minna kuskile Eestis lihtsalt metsa telgiga ja lihtsalt nautida loodust."

"Üksi? Ei karda? Pimedust või üksi metsas olemist?" imestas Kennet.

"Ei. Võibolla veidi kõhe on, aga siis ongi seiklus. Keegi nagunii ei viitsiks minuga matkata. Sõpradel ka muud tegemised."

Tegelikult just sel hetkel jõudis mulle kohale, et ega see üksi minek ei ole väga good idea.

"No aga võiks siis koos minna," vastas ta õlgu kehitades ning lõi ühe lahtise kivi varbaga teepeenrale. 

"Päriselt?" küsisin mina, tundes, kuidas südamelöögid kiirenevad. 

Mu enesetunne muutus üha paremaks ja paremaks. Kas päriselt tahab ta minuga matkama minna?

"Päriselt jah. Miks mitte?" vaatas ta mulle naeratades otsa. 

"Mulle see väga meeldiks. Väga." 

Ma arvan, et ma just reetsin enda tunded. 

"Mulle ka. Mulle meeldid sina ka." Need sõnad panid mu täiesti keema.

Nagu sõber? Mulle meeldid sina ka nagu sõber. Nagu sõber, kellega matkama minna.

"Vabandust. Ma ei tahtnud sind ära ehmatada. Ma ei mõelnud päris nii," vastas ta mõne aja pärast, kui tema lausele ei vastanud.

"Arvasin," vastasin pettunult, kuigi üritasin pettumust tagasi hoida, et mitte seda välja näidata. 

"Kas lähme sööma ka?" uuris poiss ja lükkas käed teksapükste taskutesse. 

"Sul on kõht tühi?" kaugenesin sammu võrra temast. 

"Mitte eriti, aga arvasin, et äkki sul on."

"Mitte väga. Tahaks pigem sõitma minna."