Minu 13 astet ✅ 😍

38- Maria

Lõhkusin lõkke jaoks pakke. Vähemalt üritasin. Kennet sai natuke minu üle nalja visata, kuniks tõusis kiigelt püsti ja tuli mulle appi.

Tema suutis suure poolemeetri laiuse paku kahe löögiga pooleks lüüa.

"Vaata, et viga endale ei tee," hoiatasin mina, veidi eemale astudes.

"Ei tee. Pigem imestan, et sa ise ei teinud endale haiget."

Loopisime puud kividega ümbritsetud lõkkeasemesse, kus eelmisest lõkke tegemisest tuhk halli pilvena õhku tõusis nagu väike tuumaplahvatus.

"Täitsa oinas olen. Unustasin tikud tuppa," pomisesin endamisi taskuid sorides ning sammud toa poole seades.

"Kui juba tuppa lähed too ajalehte või paberit ka tule hakatamiseks!" hüüdis Kennet mulle järgi, ise pestes kasmisvoolikust niriseva veega käsi.

Tagasi tulin tikkude, ajaleheribade ning ema antud muffinitega. Kennet oli jõudnud selle ajaga pooled lihatükid vardasse ajada.

"See näeb nii hea välja," limpsasin liha peale keelt.

"See on toores."

"Aga ikkagi hea. Toores on ka hea."

Õige pea kiskus väljas päris hämaraks. Lõkke olime üles saanud ning ootasime, kuni sütt tekib.

Istusime kahekesi sammaldunud laial kiigel, toetades selga seljatoele. Nagu need ajakiiged ikka.

Toetasin enda pea Kenneti vastu ning lihtsalt nautisin olemist.

"Nii lahe oleks, kui oleksime praegu kahekesi kuskil telkimas. Eemal kõigest," rääkisin vaikselt.

"Me saime su koduaiaski vaevu lõkke üles," täheldas Kennet, viidates tähelepanu sellele, kui ma lõhkusin 3 korda tuletikku pooleks enne, kui neljanda põlema sain.

"See pole minu süü, et need tikud nii nõrgad," turtsatasin vastu.

"Isegi tähed on välja ilmunud," muutis Kennet pärast väikest vaikusehetke teemat.

"Mõned jah," viisin pilgu tumedasse taevasse. Mõned tähed tõesti olid, aga nägime neid tänu lõkkele üpris vähe.

Kennet heitis kiigele pikali, pannes oma pea minu sülle. Suudlesin teda õrnalt suule.

Ta naeratas õnalt, kui suudlus lõppes ning keeras end külje peale, näoga vastu mu kõhtu.

"Sa lõhnad nii hästi," sosistas ta. "Ma jumaldan seda."

"Mina jumaldan sind," tõusis minu sees leek suuremaks, mis muutis mu sisikonna kuumaks.

"Ma ei jäta sind iial. Mitte kunagi," ütles ta ning kallistas mind, olles ise ikka veel külili.

Ma ei vastanud midagi. Lihtslat kallistasin teda vastu. Oleksin tahtnud nutta ja naerda suurest õnnetundest korraga.

"Kas sa nutad?" uuris poiss, kui kuulis mu vaikset ninaluristust. Ta lükkas mu ühe lahtise juuksesalgu kõrva taha.

Ma võin ainult ette kujutada missugune tuust mul peas on, kuna ma polnud vahepeal juukseid enam kamminud.

"Ei. Ma ei nuta. Olen väga õnnelik, et sa oled siin, Kennet." Ma tean. Ma kõlan nagu jobu ja loll armunud. Ainult 1% esimestest armastustest jäävad püsima, kuigi alguses usuvad nad kõik, et jäävad igaveseks kokku.

Ma usun ka. Tõesti usun ja loodan. Me peame jääma kokku. Ma ei leia kedagi sellist teist ja ei tahakski leida.

"Söed on valmis," tõusis Kennet püsti ning asetas grill-varraste süte kohal hoidmiseks kaks suurt telliskivi kahele poole söehunnikut. Nende toele ka 4 varda täit liha. Seejärel istus ta kiigele tagasi, mille peale kasutasin kohe juhust ja oma pea tema sülle panin nagu seda oli tema just veidi aega tagasi teinud.