Ümberringi valitses pilkane pimedus. Sõitsin üksinda mööda kõhedat maateed. Vahepeal puges isegi väike kõheduse hirm naha vahaele. Võõras kohas, võõral teel.
Kuulasin parajasti trummisoolot, mis mulle julgust andis.
"Viiesaja meetri pärast olete jõudnud sihtkohta," ütles navi, mille peale kiirust vähendasin, kuni pimeduses ühte suurt maja nägin. Piltide järgi paistis õige.
Peatasin tšikli ja lükkasin värava juurde. Vaikselt avasin värava, millest sisenesin.
Jätsin masina üsna värava juurde. Olin teadlik, et majas on koer, kes võib suure müra peale üles ärgata.
Maria rääkis mulle, et tema toa juurde rõdule viib redel, millest ta suviti õues käib.
Keerasin lahti oma tšikli tagakasti ning kontrollisin, kas pitsad veel okeyd on. Nii see on.
Ronisin kääksuvast redelist üles, kuuldes läbi lahtise rõduukse norskamist.
Rõdule jõudes võtsin saapad jalast ära ning piilusin ukse vahelt tuppa.
Tegemist ei olnud Maria norskamisega, vaid alt kostuva norskamisega.
Olles kontrollinud üle, kas tegemist on õige kohaga, võtsin tsikli riided rõdul hiirvaikselt ära ning jätsin need sinna.
"Maria," sosistasin vaikselt ning istusin tema kõrvale voodisse.
Ma ei tahtnud teda äratada, aga pitsad ei ole järgmisel päeval enam jead. Oleksin pidanud ikka varem tulema. Nüüd ei taha teda äratada.
Ronisin vaikselt tema kõrvale ja võtsin ta kaissu. Ta oli nii nii soe.
"Äää!!!" kiljatas ta äkki, mille peale ma veel rohkem ehmatasin.
Ta kattis käega oma suu.
"Kennet?!" pomises ta läbi käe ehmunult.
"Rahu," ütlesin vaikselt.
"Kennet!" hüüdis ta ja langes mulle kaela. "Appi, kuidas ma sind igatsesin! Kennet!"
"Mina sind ka, Maria. Ega sa pahane pole?" uurisin murelikult, kuna olin ta just üles ehmatanud.
"Ei! Ma ei ole pahane. Kas peaksin või? See on maailma parim üllatus! Sa oled siin! Appi! Ma vist magan!! See on uni!"
"Ma olen päriselt siin," sosistasin talle ning tõmbasin tüdruku veel rohkem vastu enda rinda ning peitsin oma näo tema niisketesse juustesse, mis lõhnasid tugevalt šampooni järgi.
Meie kallistus kestis väga pikalt, kuid me kumnki ei soovinudki selle lõppu.
"Kas sul on kõht ka tühi?" uuris Maria vaikselt.
"Veidi, aga sul?" küsisin vastu.
"Olen liiga šokeeritud, et nälga tunda," ütles ta nutusel häälel.
"Anna andeks," sosistasin vaikselt.
Tüdruk põimis oma käed sõnagi vastamata mulle veel tugevamini ümber. Tundsin end väga turvaliselt. Nagu tema annaks mulle jõu, olla võitmatu.
"Maria," sosistasin vaikselt.
"Jah, Kennet?" küsis ta vastu.
"Kas sa pitsat tahad? Krevertide ja seentega."
"Kõik pitsakohad on juba kinni," pomises ta vastu.
"Mitte päris," vastasin kavalalt. "Minu liikuv tšiklipitsa on veel avatud.
"Oot sa päriselt tõid mulle mu lemmik pitsat?" ärkas ta alles nüüd kuskilt oma uina-muina maailmast.
"Jah?" vastasin kõhklevalt.
"Oh mu... Kennet! Sa oled parim kingitus maamunal!"
Mu seest jooksid läbi korralikud jõnksud.
"Aga praegu olen nii nii väsinud. Teeme homme soojaks," heitis ta siis uniselt pikali.
Kuigi kõik mu asjad jäid tšikli tahakorvi, mis oleks pidanud tuppa tooma.
Koorisin ennast aluspükste väele ja ronisin Maria kaissu, kes end minu vastas kerra tõmbas.
Panin enda vasema käe ümber tema ning tundsin käevarrega, et tal ei ole rinnahoidjaid. Ma päris avalikult katsuda ei julge aga tundub, et need on just kõige paremas ja nunnumas suuruses, mis üldse olla saab.
Maria keeras end selili ning viis pilgu katuseaknast välja, kus meie peade kohal oli näha eredaid tähti.
"Täna on väga kena selge taevas," sosistas ta vaikselt ja lasi kuuldavale ühe ohke.
Tema külje pööramise tõttu oligi mu käsi... Jah! Just labakäsi tema paremal tissil.
Ma oleksin võinud õhku ahmida ja kiljuda nagu plika, aga hoidsin end vägisi tagasi.
Tüdruku suule tekkis naeratus. Sain aru, et ta sai aru, kui piinlik mul on, aga samas kui väga seda tahan.
"Sa ei pea häbenema," lausus ta vaikselt ja pani enda õrna ning pehme käe minu käe peale, mis omakorda tema tissil oli.
Teise käe lükkas läbi mu juuste ja sasis neid õrnalt. Nautisin seda.
Kummalisel kombel julgustas see mind väga.
Õrnalt surusin tema tissi kokku ning jälgisin tema reaktsiooni sellele. Ta kas hoidis seda tagasi või oli tal tõesti suva, aga tema näos ei liikunud ükski lihas.
"Kas see on hea?" sosistasin vaikselt küsida, et kuidagigi tema vastust saada.
Maria ilme muutus koheselt. Ta naeratus venis laiaks. Ta keeras pea minu poole ning vastas vaikselt: "Ja."
YOU ARE READING
Minu 13 astet ✅ 😍
Teen Fiction"Ma lihtsalt soovin teada, mis tunne see on," sosistasin talle vaikselt. "Ma ei tea! Ma ei tea! Ma nagu tahan, aga ma ei julge. Ma kardan, aga ma tahan," sosistas ta kiiresti ja närviliselt. "Kas lubad, et hoiad minust kinni ja ei lase lahti?" küsi...
