Kennet muutus iga hetkega aina julgemaks. Ta silitas mu kõhtu, kaela, tagumikku, rindu. Ja kõik, mida ta tegi, oli täpselt tabatud ja omal kohal ning tuhandeid kordi parem, kui seda välja näitasin. Ma ei tea, miks üritasin oma tundeid tagasi hoida. Ilmselt häbenesin nautida kõike.
"Olen üllatunud, kui julge sa oled," sosistasin vaikselt, ise naeratades.
"Kui julge sa oled?" küsis Kennet.
"Üsnagi," vastasin mõtlematult.
"Kas sa oled nii julge, et endal särgi seljast võtta?"
Ma jäin vait. Minust käisid läbi judinad.
Ma ei karda, aga ma kardan ka. Äkki läheb asi liiga kaugele? Samas ma tahan seda kõike praegu ainult rohkem ja rohkem.
"Ei julge. Aga luban küll," tunnistadin ausalt.
"Mis see tähendab?" oli poiss segaduses.
"Ma ei julge endal särki seljast võtta, aga kui sa julged, et keela ma sulle seda," selgitasin.
"Ma ei taha olla pealetükkiv. Tean, et vajad aega. Jääme parem magama," vastas tema.
Kas ma praegu solvasin teda? Palun, ära ole solvunud! Ma ei mõelnud seda nii!
"Ma tahan, et sa võtaksid ise," ütlesin vaikselt.
"Oled kindel?" uuris tema.
"Jah!" Tõusin istuli ning tõstsin oma käed taeva poole sirgu.
Kennet tõusis ja põlvedele istuma ning neelatas. Ta puuris oma silmadega minu omi, otsides sealt julgust.
Ta liikus õrnalt oma sõrmedega mööda mu keha alla poole. Leidnud sõrmede vahele mu öösärgi serva, hoidis ta seda veidi aega lihtsalt peos, ikka veel mulle otsa vaadates, mille peale noogutasin. Poisi suule ilmus naeratus, mis varjas tema ehmunud ja kartliku näo.
Vaikselt, ettevaatlikult ning üli aeglaselt hakkas ta mu särki üles koorima. See tekitas ka minus elevust.
Viimaks tõmbas ta selle mul üle pea ning jäi mu paljaid rindu jõllitama.
Ma ei lugenud tema näost midagi välja.
Äkki tema arvates on need liiga väikesed?
Äkki hoopis meeldivad need talle?
Kas ta ikka tahab neid katsuda?
Olemegi juba astunud üle piiride, kuid kui lähme edasi, siis koos.
"Mis on?" küsisin vaikselt.
"Kas ma võin neid katsuda?" uuris ta ehmunult ning minu vastust ära ootamata kattis oma soojade kätega mu pisikesed tissid.
"Need on liiga väikesed, eks?" olin pisut murelik.
"Ei, ei ole. Need on täpselt õige suurusega ja üli nunnud! Täiesti haige, kui mega õnnelik ma praegu olen," ütles Kennet ning tõstis siis pilgu rindadelt mu silmadesse. "Maria, sa muudad mu väga õnnelikuks. Aitäh!"
"Sina mind ka."
"Kas nii on hea?" küsis poiss.
"On jah," naeratasin vastu.
Ta lükkas mind aeglaselt voodile pikali tagasi ning hakkas mu kaela suudlema. Ta tegi seda väga õrnalt ja aeglaselt, aga see, mida ta tegi oli nii hea, et olin täiesti minestamise või siis õhku tõusmise äärel.
"See meeldib sulle," tabas ta naelapea pihta. Tema hääl oli õnnelik.
Ma tahtsin üsna neutraalselt "jah" vastata, aga selle asemel kostus mu suust pika oigega vastuseks: "Jaa!" Mis mind ennastki ehmuma pani.
"Appi, kui armas!" ütles Kennet ning liikus suudlustega kaelalt rindadele, mis muutus välja kannatamatult heaks. Ma tõusin istuli ja haarasin kramplikult ta endale kaissu.
"Mis juhtus? Kas tegin haiet? Maria?" oli ta täiesti ära ehmatunud.
"Ei, see oli liiga hea," vastasin ausalt.
"Aga siis on ju hea!" oli Kennet kõigest täiesti sillas.
"Ma tahan, st sul ka hea oleks," pomisesin vaikselt, "tahan ka su keha õppida tundma."
Ta naeratas, vaatas mulle taas oma hellade, pisut vesiste silmadega otsa.
"Olgu," vastas ta ning heitis end pikali.
Ma proovisin tavalist massaaži tehes teda nautlema panna, aga ta suhtus sellesse tavaliselt, kuni jõudsin ta jalgadeni.
"See on hea," ütles ta, kui kannast veidi ülevamal pool olevat piirkonda mudisin.
Käisin oma kätega üle peaaegu kogu ta keha, kuni võib öelda nii, et alla andsin ja ta kõrvale pikali heitsin.
"See oli hea," tunnistas ta.
"Aga sa ei reageerinud kordagi nii nagu sul oleks sama hea, kui mul oli," vastasin pettunult.
"Sest see oli veidi teisoodi," vastas Kennet.
"Proovisin sinul leida neid punkte, nagu mul kael. Käisin üle kogu su keha."
Kennet muigas selle peale.
"Mida?" küsisin vaikselt.
"Mitte päris kogu keha," ütles ta.
"Ma ei tea, kas sa lubad."
Kennet võttis mu käe ja surud endale püksi. "Ma usaldan sind, nagu sina usaldad mind."
Ma silitasin ja kohanesin aeglaselt. Üritasin harjuda selle olukorraga.
"Võta ümbert kinni," ütles Kennet.
Seda ma ka tegin. Ma tundsin, kuidas muutusin üha julgemaks ja õnnelikumaks. Mul kadus äkitselt hirm, mis mul oli sees juba päris pikalt kripeldanud.
YOU ARE READING
Minu 13 astet ✅ 😍
Teen Fiction"Ma lihtsalt soovin teada, mis tunne see on," sosistasin talle vaikselt. "Ma ei tea! Ma ei tea! Ma nagu tahan, aga ma ei julge. Ma kardan, aga ma tahan," sosistas ta kiiresti ja närviliselt. "Kas lubad, et hoiad minust kinni ja ei lase lahti?" küsi...
