Metsas oli kott-pime, aga me ei hoolinud sellest. Vaatamata sellele, et olin üpriski võõras metsas, ei tundunud see kõhe, vaid pigem privaatse ja romantilise kohana.
Hoidsime endiselt kätest ning jalutasime aeglaste sammudega pisut mudasel rohupinnasel, kus oli lisaks rohule ja käbidele ka palju männiokkaid.
"Maria," alustas Kennet juttu.
"Jah, Kennet?" pöördusin viisakalt tema poole.
Ta jäi seisma ning jälgis mu silmi, nendes korda-mööda seigeldes.
"Just sellist tüdrukut nagu sina, olengi enda ellu oodanud," lausus ta arglikult, kuid armsalt.
"Ja mina just sellist poissi nagu sina," vastasin naeratades.
"Mis sa arvad, kas oleks väga vale ja vara aeg suhteks?" Nägin, kuidas ta samal hetkel end karistas selle küsimuse eest, hammustades alahuulde.
"Ei, miks? Me mõlemad oleme selleks juba piisavalt vanad."
"Ma ei mõelnud meie vanust vaid seda, kui vähe või palju või kaua me üksteist tunneme."
"Ja siis? Nii me õpimegi üksteist tundma," vastasin naeratades, mis muutus üha laiemaks ja laiemaks.
"Kas me siis oleme nüüd paar?" küsis ta kohmakalt, mis muutis selle kõik veel nunnumaks.
"Jah, kui sa soovid!" hüüdsin sosinal.
"Soovin," noogutas Kennet.
"Palju õnne!" hüüdsin seekord häälega.
"Palju õnne!" vastas temagi ja kallistas mind. "Appi, kui õnnelik ma praegu olen! Appi! Maria, Appi! Sa ei kujuta ettegi, kui õnnelik!"
Sellest, kuidas tema käed mu seljal värisesid, oli aru saada, kui suur pingelangus tal tegelikult on.
"Kujutan küll, Kennet," sosistasin talle vaikselt kõrva ning hingasin sisse tema lõhna. See ei olnud odav parfüüm, ega higihais. See oli segu tema kodust, koerast ning deodorandist, aga see meeldis mulle nii väga.
"Ma luban, et hoian sind hästi ja ma luban, et ei jäta sind kunagi. Ma luban, et armastan ja austan sind tingimusteta elu lõpuni ja sellest veel edasi," ütles Kennet vaikselt.
"Ma luban kõike seda sama. Ma luban, et jään alati sind toetama ja armastama, mis ka ei juhtuks. Nii heas, halvas kui ka rikkuses ja vaesuses."
"Nii armas."
"Sina oled armas."
Majade vahelt ilmus taas välja kuu, mis meie peale paistis.
"Kas sa nutad?" küsisin vaikselt.
"Ei nuta. Olen lihtsalt õnnelik," muigas poiss. "Väga õnnelik!"
"Ma tunnen, et mul hakkab siin seistes külm." Pugesin Kennetile rohkem külje alla.
"Ja minul just hakkas kogu selle närveerimisega nii soe, et kiskuks ka selle dressika maha."
Kennet võttis mu ümbert kinni ning nii me jalutasime tee äärde tagasi.
Eemalt nägime tulemas autot.
"Peidaks end autode eest kraavi?" pakkusin mina. "Me emaga igal jaaniööl teeme nii."
"Lahe ema sul. Olgu. Peidame," hüppas Kennet koheselt kraavi, tirides ka mind kaasa.
Kui auto oli meist mööda sõitnud ronisime võsast välja tagasi tee äärde.
Umbes viie minuti pärast tuli vastu järgmine auto. Sel korral hüppasime teisele poole teed kraavi, enne pähe tõmmates kapuutsid.
"Aih!" hüüdsin, kui kogemata tennistega vette astusin.
"Mida sa nüüd tegid?" küsis Kennet.
"Ei midagi," pomisesin vastu.
"Nüüd peame tagasi minema, kui sul jalad märjad. Jääd veel haigeks."
Hakkasimegi tagasi Kenneti koju jalutama, tema hoidmas mul taas ümbert kinni, kuid kuidagi ei suutnud me välja nuputada parimat asendit, et hea oleks jalutada.
"Proovime nii... Ei nii... Aga nüüd nii..." arutlesime omavahel, proovides samal ajal erinevaid poose ja viise, kuidas oleks parem ümbert kinni hoides jalutada.
"Googeldame," ütles Kennet alla andvalt.
Vaikselt pomisedes trükkisin Googlesse otsitava: "Kuidas hoida tüdrukul ümbert kinni."
Vasteid tuli, kuid vastuseid mitte.
"Jääme siis lihtsalt käest kinni hoidmise juurde," ohkas Kennet alla andvalt.
CITEȘTI
Minu 13 astet ✅ 😍
Ficțiune adolescenți"Ma lihtsalt soovin teada, mis tunne see on," sosistasin talle vaikselt. "Ma ei tea! Ma ei tea! Ma nagu tahan, aga ma ei julge. Ma kardan, aga ma tahan," sosistas ta kiiresti ja närviliselt. "Kas lubad, et hoiad minust kinni ja ei lase lahti?" küsi...
