Minu 13 astet ✅ 😍

22- Kennet

Meie kallistus lõppes, aga olime siiski teineteise vastas. Tema alahuul värises. Nägin seda, kuna kuu oli akna taha ilmunud. 

"Miks sa kardad?" küsisin vaikselt, samal ajal tema pilukil suud alahuulest kokku lükates ja seal vaikselt oma sõrmi hoides. 

"Ma ei karda. See kõik on nii uus," sosistas ta vastu. 

Naeratasin ja suudlesin teda otsa ette. 

"Kas ma meeldin sulle?" uuris ta peaaegu olematul häälel nii, et vaevu tema küsimusest aru sain. 

"Väga, Maria, väga." Mul oli tahtmine temaga kokku sulada, aga üritasin end pigem isegi temast veidi eemal hoida.. 

Mkm... Mul oli päris kõva selle kõige peale ja ei tahtnud väga siis seda vastu teda suruda. Mul oli teatud mõttes piinlik. 

Nägin, kuidas tema silmadesse pisarad tekkisid. "Mis nüüd on?" küsisin murelikult. 

"Mitte keegi ei ole mulle kunagi midagi sellist öelnud. See on nii armas." 

"Ära nuta, muidu hakkan mina ka nutma," sosistasin talle kurval toonil vastu. 

"Ei, ma ei nuta," hingas ta sügavalt välja ja keeras end selili. Sama tegin ka mina. Kuid ikkagi hoidsin oma vasaku käega tema ümbert kinni. 

Tundsin, kuidas see keeramine oli ikkagi halb mõte. Kubemekarvad tikkusid aluspükste ja riista vahele ning see tegi haiget. Üritasin mõtted sellest eemale saada ja mitte hakata end näppima. Mine sa tea, mida ta sellest arvab. 

"Kas sul on uni?" küsisin vaikselt. 

"Ei, aga sul?" küsis ta vastu. 

"Mkm," mõmisesin veidi valulikult. 

"Mis sul on?" uuris ta. 

"Tahad ausalt teada?" küsisin vastu. 

"Jah. Sa võid kõigest rääkida. Oleme ju ühes voodis."

"Mu M-i karvad on väga valesti," ütlesin selle välja ja kahetsesin seda koheselt.

Tema ainult muigas. "Säti siis õigesti." 

Uhh! Ta ei arvagi, et ma mingi imelik olen... Või arvab?

Tema muie ei olnud üleolev. Ta sai sellest aru. 

"Tänud, et loa andsid," vastasin talle ning toppisin käe püksi. 

"Said korda?" uuris ta. 

"Jah," vastasin muiates. Mul oli tegelikult ikka sitaks piinlik, aga üritasin välja näidata, kui normaalne see on. "Sul veab. Sul pole selliseid probleeme," jätkasin siis.

"Mis probleeme? Et karvad jäävad kuskile vahele?" küsis ta vastu. 

"No jah noh."

"Kust sa tead?" küsis ta vastu. 

"Mis? Sul on siis võsa seal all või?" olin pisut ehmunud. 

"Mitte päris. Mulle meeldi pügatud ja kena võsa, mitte padrik. Veidi karvu on okey. Palju hakkab häirima," seletas Maria. 

"Okey, aga ikkagi. Kuhu vahele sul need jääda saavad?" 

Tema ainult muigas selle peale: "Sa ei taha teada."

"Tahan! Hari mind palun sellel alal. Mis vahet seal on. Normaalne asi ju," vastasin selle peale. 

"No päevade ajal on üsna vastik, kui need kleepuvad sideme külge," pomises tüdruk. 

"Aaa," näitasin välja oma imestust. "Õigus jah. Good point. Aga sa saad ju ära ajada."

"Sa saad ka. Kuigi ma ei kujuta ette, kuidas mune pügatakse," vastas tema jällegi peaaegu naerma hakates. See ei ole ülbe. Ei ole. Mulle meeldib, kui me saame rääkida sellistest asjadest. See on lahe. ma pole kunagi sedasi mõelnudki. 

"Ma ka ei kujuta," ütlesin viimaks. 

"Kas me reaalselt praegu räägime oma kubemekarvadest?" päris ta äkitselt. 

"Ju vist." Ning me mõlemad hakkasime naerma. 

"Appi, kui armas sa oled," ütles tema, laginal samal ajal naerdes. 

"Sa veel rohkem," vastasin talle. 

---

Lucsya: Ma nüüd ise ka imestan, et tõepoolest.. Terve peatükk jutustab mu raamatutegelaste intiimkoha karvadest... emmm... Okey siis... Aga vähemalt olen oma eesmärgile lähedal, et kirjeldada detailselt... Probleeme...