Raili
Oled ikka elus? Sa pidid helistama.
Maria
Minuga on kõik korras. Rohkemgi veel.
Raili
Mis sa siis tegid?
Maria
Ta palus mind oma tüdrukuks!!!
Raili
Palju õnne!! Loodan, et ta on see õige, kes sind hoiab ka.
Maria
Hoiab. Usu mind. Hoiab.
Raili
Nii armas. Ma siis lähen poodi ja ostan teile ämbri täie kondoome nagu lubasin, kui esimese kuti endale saad.
Maria
Just! Ja olgu ikka kümne liitrine!
Raili
Ou, ou, ou... Ega nüüd nii suureks tähistamiseks ka nüüd ei lähe!
Maria
Läheb ikka küll!
Raili
Aga täna ikka tuled koju, eks?
Maria
Jah. Ma pean ju auhinnaõhtule minema. Muide... Kas Kennet saaks selleks ajaks meile?
Raili
Kuule, Maria... Olge nüüd veidi aega lahus ka. Muidu tüütate üksteist päris ära. Kas tead, et mida kauem lased tal kõike seedida, seda pikem on teie suhe, kuna seda rohkem hakkab ta sind hindama. Ära anna end nii kergelt kätte.
Maria
Ma ei annagi.
Raili
Aga annad ju. Issile see ka ei meeldiks. Ta niigi ei tea, et sa praegu Kenneti juures oled. Sul kalendris ka kirjas, et täna tuled reisilt tagasi.
Maria
Ajasin kuupäevad sassi... Aga me pole ju nädal aega saanud koos olla.
Raili
Teeme nii, et planeerime need plaanid järgmiseks nädalavahetuseks. Siis läheb issi võistlustele ja saate siis olla koos meie juures. Teeme grilli ja chilli.
Maria
Okey.
Raili
Ära kiirusta. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Pane ennast maksma.
Maria
Hästi.
Nii ka oli.
Tol õhtul rongiga koju sõites tundsin iga hetkega, kuidas kahetsen seda, et pean taas temast nädal aega lahus olema, aga samas uskusin sel korral ema, et see on kõigile parem. Tal on õigus, et pole mõtet kiirustada ja, et väike eemalolek ainult suurendab tundeid ja tugevdab suhet.
"Olen kodus!" hüüdsin valjul häälel, kui uksest sisse astusin.
"Mannu!" kilkas mu väike õde ja jooksis mind kallistama.
"Mul on teile kõigile kingitused ka reisilt. Ega ma teid ju ei unusta!" Hakkasin kohe esikus enda kotist perele mõeldud asju välja sorteerima.
"Emmele uus kohvitass," ulatasin empsile ühe valge tassi, mille peale oli kirjutatud "i love coffee" ning taustal Wiesmoori kanal.
"Mis mulle? Mis mulle?" kiljus mu väike õde.
"Merikarbid!" hüüdsin vastu ja tõmbasin kotist välja suured karbid, mis ma rannamatkalt korjasin. "Muide, nendega on üks lugu ka."
Kõik istusid laua äärde lugu kuulama. Üritasin viis korda uuesti alustada ja rääkida, kuid iga kord segas keegi vahele.
"Nii! Kuulake nüüd! Muidu ma ei räägi!" hüüdsin naerdes üle laua.
"Jah, me kuulame," vastas ema.
"Tore. Nii. Nendega oli siis nii, et tegelikult ei oleks ma nendega lennukisse saanud, aga ma panin oma suurde pagasisse poolikud lahtised šampoonid ja seni kuni mu suurest pagasist otsiti šampoone, läks mu käsipagas merikarpidega läbi ja keegi ei pannudki tähele," jutustasin loo, kuidas nendega lennukisse sain. Riigivara ju.
"Sa oled liiga palju lennanud," krimpsutas isa muiates nina selle jutu peale.
"Ma tahan ka tassi!" vingus õde ja lükkas karbis mulle tagasi.
Ema aga tundis nende vastu väga suurt huvi. "Vaadake, kuidas selle karbi külge on väikesed vähid endale pesad ehitanud."
"Issi, sulle on mul suur musi ja kalli reisi raha eest ning lisaks see T-särk, mille peale on kirjutatud "parim isa" saksa keeles," andsin isale üle tema kingituse.
"Timo, sulle on see vürtside komplekt ja kommid."
Mu vend armastab üle kõige kartulit ja liha. Tema lemmik osa on pipar ja vürtsid. Sellest ka kingivalik.
"Aga emme, ma tahan ka tassi!" hüüdis õde uuesti.
"Aga kus su lõvitass on? Tema jääb siis ju üksinda nutma, kui sa uue tassi saad," ütles ema ja tegi teeseldud morni nägu.
"Lõvitass! Kus mu lõvitass on!? Emme, tee mulle kakaod siia!"
Ära hellitatud... No tõesti..
"Venna teeb," vastas ema, ise karpe edasi uurides.
VOCÊ ESTÁ LENDO
Minu 13 astet ✅ 😍
Ficção Adolescente"Ma lihtsalt soovin teada, mis tunne see on," sosistasin talle vaikselt. "Ma ei tea! Ma ei tea! Ma nagu tahan, aga ma ei julge. Ma kardan, aga ma tahan," sosistas ta kiiresti ja närviliselt. "Kas lubad, et hoiad minust kinni ja ei lase lahti?" küsi...
