Taevased mängud

9. osa

Toetan end vastu krobelist seina ning ohkan ärritunult. Desmondist oli väga alatu mind siia jätta. Üksindus ja pimedus on minu jaoks võrdselt väga häirivad. Tuhm valguskuma ja sünge vaikus süvendavad seda veelgi. 

Põrnitsen vaevu nähtavat vastasseina, pooleldi lootes, et sealt ilmub salauks ja  pääsen siit minema. Nähtavasti pole Taevas kõik võimalik ja seda ei juhtu. 

Aeg ilmselt möödub, aga mina seisan tardunult ega tea, kui ma siin viibinud olen. Võib olla see polegi oluline, sest nüüd on mul aega lõputult. Ja ma ei pea seda targasti kasutama. 

Alles siis, kui lähedusest kostuvad kellegi kiired sammud, ärkan ma oma tardumusest ning suunan oma pilgu trellide poole. 

"Scarlett," kõlab Nikolasi tuttav hääl ja ma peaaegu naeratan. 

Tõmbun seinast eemale ning liigun tema häälele lähemale. "Kas ma saan siit nüüd välja?" küsin nõudlikult. 

Hämara valguse tõttu ei näe ma tema muiet, aga tean, et see on tema näos olemas. "Ma ei tea," tunnistab ta ausalt. "Aga ma pakun, et siiski mitte, sest Desmond ei pääse Florence'i käest veel minema," lisab ta pilkaval toonil. 

Tunnen tahtmist jalgu trampida, aga see on mõttetu, kui ainult Nikolas siin on. Teda see ei ärritaks. Desmondi puhul oleks asi täiesti kindel. 

"Miks ta seda tüdrukut talub?" küsin ning mind huvitab see tõesti. "Ilmselgelt on neil midagi ka ühist, aga ma ju näen Desmondi piinatut ilmet, kui Florence tal kaelas ripub."

Näen noormeest arupidavalt noogutamas. "Asi on selles, mis Maa peal juhtus," vastab ta pärast väikest pausi, pannes mind kulmu kergitama."Florence oleks pidanud siia palju varem sattuma, aga Desmond päästis ta elu."

Tuliuus informatsioon ja see mulle meeldib.

"Ehk siis nad tundsid teineteist veel elus olles?" kontrollin, kas sain õigesti aru.

"Mitte otseselt," ei kinnitab poiss mu oletusi. "Nad ei olnud enne Florence'i elupäästmist mitte kunagi kohtunud ja taaskohtumine tuli Taevas" täpsustab ta. 

Kortsutan kulmu. "See kõlab kuidagi veidralt," avaldan oma arvamuse. "Kas Florence tundis Taevasse sattudes Desmondi ära?"

"Ei," väidab Nikolas," mitte alguses, aga Desmond tundis Florence'i ära, kuid ei tahtnud, et tüdruk seda teaks. Keegi lobises selle välja."

Mu kulm kerkib. "Miks Desmond ei tahtnud, et Florence teaks, et tema ta elu päästis?" küsin kahtlustavalt. "Ja kes selle välja lobises?"

Noormees kehitab õlgu ning nihkub mõne sentimeetri võrra meid lahutavatele trellidele lähemale. "Keegi ei taha seda tunnistada, sest ei taheta Desmondi viha alla sattuda," toob Nikolas loogilise põhjenduse. "Florence'i jaoks on Desmond kangelane ja arvatavasti püüab ta sellele vastavalt käituda," lisab ta veidi muutunud hääletoonil. 

Silmitsen noormehe kogu mõtlikult. "Aga kuidas...?" alustan, kuid jään järsult vait ja hammustan huulde. 

Isegi mul on taktitunne olemas. 

Sellele järgneb hetkeline vaikus, mille Nikolas viimaks ise katkestab. "Kas sa tahtsid küsida, kuidas Florence siiski suri või hoopis Desmond?"

"Jah," kinnitan vaikselt ning tunnen harvaesinevat ebamugavustunnet. 

"Paraku sellest ma sulle rääkida ei taha," sõnab Nikolas süngelt ning tema pilk   vilksatab hetkeks selja taha. "Ega saagi, sest tulevikus, kui Desmond sind usaldusväärseks peab, räägib ta oma loo sulle ise," lisab ta tõsiselt ja vaatab mulle uuesti otsa.

"Ma kahtlen sügavalt, et ta seda teeb," lausun irooniliselt ja mu ebamugavustunne hajub.

Noormehe silmad on endiselt minul. "Taevateed on kummalised," toob ta kuuldavale ja selles on midagi tuttavlikku.