15. osa

271 36 11
                                    


Üle pika aja suutsin uue osa kirjutada. See on küll lühike, aga vähemalt midagigi. 

Vaikus venib ja venib. Kui ma oleksin elus, lööks mu süda praegu hullumeelselt,sest praegune olukord on adrenaliini tekitav. Ometi ma ju tean, et kohe leiavad Desmond ja Federica meid üles ja ma ei tahagi teadagi,mis sellele järgneb...

„Kui ma ei teaks,et siin hiiri pole, oleksin veendunud, et nemad on kolikambris,"jõuab minuni Desmondi sünge hääl ja ma mõistan, et ta teab, et mina olen praegu hiire rollis.

Olen juba pooleldi püsti tõusmas ja valmistun nähtavale tulekuks, kui Rowen äkki minust kinni krabab ja tagasi põrandale istuma sunnib. Kuulen juba lähedusest kellegi samme, ilmselt Desmondi omasid ning jõuan mõelda ainult seda, et ma ei karda seda, mis kohe juhtub. Vist. Siis avaneb uks ning sellega kaasnev ere valgus sunnib mind silmi hetkeks kinnipanema.

Kui ma need avan,kohtub mu pilk kohe Desmondi hallide põlglikke silmadega ja ma võpatan tahtmatult. „Scarlett," sisistab noormees läbi hammaste ning jõllitab mind ainiti," kas sul pole targemat teha, kui siin ringi nuuskida?"

Ma ei vasta kohe,annan endale hingetõmbeaega, kuigi kui ma enam ei hinga, siis see asi vist ei kehti. Igal juhul olen ma vait, sest tean, et tal on veel midagi öelda.

„Loomulikult,"poriseb ta tigedal häälel ja mul oligi õigus" sa mõtlesid oma tööga juba alustada ja võtsid Roweni kaasa, et see lõbusam oleks."

„Ta aitab mul sisse sulanduda," vastan trotslikult ning eiran, kui noormees mu kõrval turtsatab.

„Sisse sulanduda,"kordab Desmond pilkavalt ning tema hallid silmad tõmbuvad kissi. „Õpetab ilmselt, kuidas paremini nuhkida."

„Rahune maha,"sekkub lõpuks Federica, kelle olen vahepeal jõudnud ära unustada.Naine paneb käe tema õlale ning kostitab siis mind külma pilguga. „Teie kaks kaduge siit otsekohe," ütleb ta karmilt, kuid tema pilk ei liigu minult Rowenile.

Tunnen, et peaksin tema pilgu all kössi tõmbuma, aga ei ma ei luba endale sellist nõrkushetke. Vaatan talle kõhklematult otsa ja kui mul süda lööks,siis taoks see praegu helikiirusel.

Minu tegevust nähes Federica kulm kerkib ning ta saadab kiire kõrvalpilgu Desmondile,kes jõllitab mind samuti. „Kas sa seletaksid, miks sa siit ei lahku?" küsib naine viisakal, kuid jäisel häälel.

„See on mu töökoht," toon õlgu kehitades kuuldavale.

„Kolikamber?"

Kuulen jälle Rowenit turtsatamas, kuid ei lase tal oma tähelepanu hajutada. Samas ärritab mind see, miks ta vait on ja laseb mul kogu jama ise ära klaarida.

„Ma arvasin, et see on üks osa mu töökohast," vastan ning olen enda peale vihane, et mul midagi paremat pähe ei tulnud.

Nii Federica kui kaDesmond pööritavad selle peale silmi. Viimaks Federica ohkab ja vaatab uuesti noormehe poole. „Desmond, ma arvan, et sa peaksid Scarletti ise siit ära toimetama. Ma tegelen Roweniga ise."

„Mida?"pahvatame Desmondiga ühest suust ning jõllitasime pahaselt teineteist.

Federica noogutab ning nüüd näib ta tüdinenud. „Muud valikut pole," lausub ta vastumeelselt. „Scarlett saab teel kindlasti mõne pahandusega hakkama."

Mulle ei meeldinud,et ta rääkis minust nii nagu ma oleksin lasteaialaps, kes ei oska üksinda kuskile minna. Nojah, ma tegelikult ei osanudki, aga ma oleksin midagi välja mõelnud. Nagu alati.

„Suur tänu,"porisen sarkastiliselt ning ajasin end põrandalt püsti.

Keegi mulle abi muidugi ei paku, mille peale saadan mõlemale noormehele ärritunud pilgu, millele kumbki õieti ei reageerinudki. Tundub, et džentelmene Taevas ei olnud.

Desmond silmitseb mind jätkuvalt tusaselt, kuid kui Federica tema poole pilgu heidab,üritab ta suule midagi naeratuse sarnast tekitada. Ebaõnnestunult.„Lähme, Scarlett," ütleb ta ning ma nägin, kui vaevaliselt tuli tal rahulikuks olemine välja.

Heidan pilgu Roweni poole, kes on mu eeskujul püsti tõusnud. Noormees naeratab mulle pilklikult ja pilgutab mulle silma, mille peale ma pahaselt silmi pööritan.

„Hea küll,lähme," pomisen Desmondile ning märkan, et tema huuled olid tihedalt kokku surutud, kuid ta noogutab.

Olime vaevalt tema kannul uksest välja saanud, kuid ta end näoga minu poole pöörab.„Scarlett, mis sul arus oli?" sisistab ta raevunult ningigasugune teeseldud rahulikkus on läinud. „Sa läksid koos Roweniga arhviimiruumi minu järele nuhkima!"

Kuigi olen tema raevupurskest häiritud, otsustan ma seekord karjumisest loobuda.Peamiselt seetõttu, et oleme Federicale ikka veel nii lähedal ning ka selletõttu, et ma ei taha, et teised mu karjumise peale kohale tormaksid. Üritan näidata, et kui ma tahan, võin olla väga mõistlik.

„Sul ei ole mingeid tõendeid," ütlen tasakaalukalt.

Noormehe silmist vilksatab üllatus. Ilmselt seetõttu, et ma ei tõstnudki häält.Kuid see hajub kiiresti. „Ära mõtlegi süütut teeselda,"nähvab ta mulle ning tema ei paista sellest hoolivat, et Federica võib meid pealt kuulda. „Kuigi ma usun, et Rowen pani sulle selle mõtte pähe. Ise sa poleks selle peale veel tulnud," lisab ta ning tema hääl leebub imenatuke.

Taban sõna „veel"ja kergitan kulmu, kuid otsustan selle siiski kommentaarita jätta. „Ma mõtlesin, et oleks hea oma...töökohaga tutvuda," püüan selgitada, kuid mu lause eelviimane sõna ei taha hästi üle mu huulte libiseda.

Desmond pööritab uuesti silmi ja avab suu, et midagi öelda, kuid siis paistab tamidagi või kedagi märkavat ning paneb suu hetkeks kinni, ainultselleks et saaks seda hetke pärast uuesti avada.

„Ruth!" hõikab ta ning tema häälest kostab kergendus, mille üle ma ei imesta. „Vii Scarlett tuppa."

Mul on kaks valikut,kas püüda Desmondilt midagi teada saada või Ruthilt.  Valik on lihtne.  



Taevased mängudWhere stories live. Discover now