Meid jõllitab, rohkem küll Desmondit, keskealine naine, kelle tumedad juuksed on jäika krunni seatud. Ta on sama kahvatu kui teised, keda ma Taevas kohanud olen ning ma mõtlen pooleldi murelikult, kas minu hetkel veel päevitunud nahk muutub ka selliseks.
"Ma ei..." alustab Desmond, kuid jääb pilku langetades vait ning esimest korda kuulen ma tema hääletooni täielikult muutumas. Selles on segunenud kohmetus ja alandlikkus.
"Sa, mida?" küsib naine järsult, heitmata minu poole pilkugi.
Üritan püüdlikult mitte Desmondi poole vaadata, sest kardan, et vastasel korral pahvataksin kõva häälega naerma. Selle asemel teesklen selle hoone uurimist, kuid mu kõrvad on endiselt keskendunud noormehele.
"Ma ei tahtnud nii öelda," kuulen teda vaikselt lausumas.
Tema hääletoon on peaaegu vabandav, kuid ainult peaaegu ja mul on kuri kahtlus, et ta ei suuda kunagi kellegi ees siiralt vabandada.
"See on andestamatu, eriti veel sinu poolt," ütleb naine rangelt ning ma tajun, kuidas ta pilk libiseb minule. "Isegi kui see tüdruk sind kõvasti ärritas, milles ma kahtlen, siis ei tohiks sa selliseid sõnu lausuda," lisab ta, pannes mu salamisi naeratama.
Otsustan heita kiire pilgu Desmondile, kuid noormees märkab seda ning jõllitab mind hetkeks eriti vihasel ilmel, mis maheneb kohe, kui ta sellele naisele otsa vaatab.
"See ei kordu enam," lubab Desmond, kuid ma kahtlustan, et ta murrab selle lähima viie minuti jooksul, kui naine on läinud.
"Väga hea," kõlab vastus," sest kui see juhtuks, peaksin ma sind karistama."
"Seda ei juhtu," kinnitab noormees veelkord ning nüüd ei suuda ma end tagasi hoida ja turtsatan.
"Ja, mis on sinu nimi?" kuulen ma korraga küsimust kõlamas ning ma võpatan tahtmatult.
Pööran end ringi ja vaatan naisele otsa. "Scarlett Hall," teatan ning silmanurgast näen Desmondi vägagi ärritunud pilku, mis tahab vägisi mu näole muige tuua.
"Ja millega sa hakkama said, et Desmond sinu peale nii vihastas?" järgneb sellele järgmine küsimus, kuid panen tähele, et naine ei tutvustanud ennast.
"Kas ma tohiksin enne vastamist teada teie nime?" pärin rõõmsalt ning Desmond paistab seda kuuldes kohkuvat. "Mulle ei meeldi väga võõrastega isiklikest teemadest rääkida."
Naine kergitab kulmu ning silmitseb mind pikalt. "Frederica Brown," ütleb ta lõpuks.
Frederica ei pane tähele, millise ilmega tema kõrval seisev Desmond mind jõllitab ning ma pean end taas väga hoolega kontrollima, et mitte valel hetkel naerma pahvatada. Mulle meenus äsja see, mida ma Desmondile värava taga lubasin ning erinevalt temast ei kavatse mina enda oma murda.
"Vaadake, Frederica," alustan, kasutades väga usaldavat hääletooni,"ma ei tea, kas ma peaksin sellest rääkima, aga mulle tundus, et mulle tehti enne Taevasse pääsemist liiga.
Desmond, kes on taibanud, mida ma öelda kavatsen, on muutunud veelgi kahvatumaks, kui ma oleksin osanud arvata. Noormees vehib keelavalt kätega, kuid ma ei hooli sellest. Ma ju lubasin.
"Kuidas liiga?" küsib naine huvitunud toonil.
Heidan pilgu Desmondile, kelle ilme on nüüdseks meeleheitlikuks muutunud ning naeratan naisele teeseldud ebakindlusega. "Mul pole küll aimugi, millised on Taevase pääsemise kriteeriumid ja ehk ei peaks ma siin olemagi," toon vaikselt kuuldavale ning pean kõvasti pingutama, et mitte Desmondi ilme peale muiata," aga mulle tundus, et mind ei tahetud üldse siia lasta."
YOU ARE READING
Taevased mängud
FantasyScarlett on äsja surnud ja satub Taevasse, õigemini püüab sinna pääseda. Selgub, et mõni pole sugugi kindel, kas see on tüdruku jaoks õige paik.
