Taevased mängud

16. osa

„Ruth," alustan, kui me koos mööda koridori kõnnime, püüdes oma häälde panna soojust ja sõbralikkust, et neiu mind usaldaks.

Ruth heidab mulle silmanurgast küsiva pilgu, kuid vaatab siis kindlalt otse edasi. „Mis on?" uurib ta, kuid ei paista mitte veerandki uudishimulik olevat kui mina.

Kulutan mõne hetke mõtisklemisele, millist taktikat ma Ruthi puhul kasutama peaksin. Ma pole temast veel eriti aru saanud. Samas ei usu ka seda, et me saaksime parimateks sõbrannadeks. Niisiis pole mul midagi kaotada.

„Kas Desmond meeldib sulle?" pärin ning mu küsimuses peitub mitu mõtet.

Ta võpatab ning see ei jää mu silmadele märkamatuks. Niisiis midagi siin peitub. Ometi ei ütle ta kohe midagi ning ma muutun juba kannatamatuks.

„Miks sa seda küsid?" teeb ta viimaks suu lahti ning kogu tema kehahoiak on korraga kange.

Naeratan salamisi. „Lihtsalt mõtlen, et kas ta meeldib siin Taevas kellelegi. Nagu päriselt meeldib" lausun süütul ilmel.

„Muidugi meeldib," ei hoia Ruth end seekord tagasi ning tema hääl kõlab päris emotsionaalselt. „Desmond on tegelikult väga tore ja mõistev," lisab ta ülima veendumusega.

Muidugi on. Kindla peale. Miks ma seda küll ei usu?

„Eks sina tunned teda paremini," ütlen Ruthile ja hoidun silmade pööritamisest.

„Kui sa õpiksid teda paremini tundma, siis näeksid ka tema häid külgi. Alguses ta neid kõigile ei näita," teatab neiu.

Hmmm...millised need Desmondi paremad küljed olla võiksid? Miks mul ei torka ühtegi pähe? Õigus, õigus, ma ei tunne teda nii hästi. Pean veel kannatama, et ta neid mulle näitaks.

Totaalne jama.

Napilt enne sihtpunkti jõudmist, kõnnib meile vastu Nikolas. Hoopis temaga oleksin parema meelega Desmondi kausta taga otsinud, mitte Roweniga. Samas mõtlen, kui vihane ta oli, kui Rowen sellest ideest rääkis. Nüüd noormees naeratab mulle, kuid see tundub pigem sunnitud olevat.

„Kuulsin, et jäite vahele," tähendab ta vaikse etteheitega.

„Seekord küll..." nendin tema jutu õigsust, kuid jätan talle piisavalt kujutlusruumi, et ta võiks arvata, mida ma mõtlen.

Tema helesinistes silmades peegeldubki äratundmishelk. „Sa ei mõtle ju seda uuesti üritada?"

Kehitan õlgu. „Miski pole välistatud."

Nikolase ilme muutub pettunuks. „Scarlett, ma tõesti arvasin sinust paremat," ütleb ta pead vangutades. „Sa peaksid selle asja sinna paika jätma," annab ta soovituse, millest ma ei vaimustu.

„Ainult siis, kui tema jätab minu rahule," lausun trotslikult.

Hetk hiljem tuletab Ruth oma kohalolekut köhatusega meelde ning kulmu kortsutades, vaatan tema poole. „Sa peaksid tõesti millelegi muule keskenduma kui Desmondile," avaldab tüdruk oma arvamuse, mis mind ainult ärritab.

„Sa olid ju ise seal ja nägid, kuidas ta minuga seal värava juures käitus. Ei tahtnud mind siia lasta ja väitis, et ma pole piisavalt küps. Sa olid nõus, et ta pingutas sellega üle. Miks sa nüüd teda kaitsed?" saab Ruth minult raevuka sõnadevalingu, mida ta võib-olla päriselt pole ära teeninud.

Ta ei vaata minu poolegi, kui suu lahti teeb. „Võib-olla tal ongi õigus ja sa polegi piisavalt küps," lausub Ruth vaiksel häälel. „Sa ei ole enam Maa peal, et võid kõike teha, mida sa tahad. Sa oled Taevas ja siin ei käi asjad nii. Harju sellega juba ükskord."

Maigutan hetkeks ainult suud, oskamata oma jahmatust kuidagi varjata. Ma ei oleks uskunud, et ma Ruthi käest midagi sellist kuulen. Desmondi käest jah, võib-olla ka Nikolase käest, aga mitte Ruthi. Tema tundus kõige mõistvam, ent enam mitte.

Ma ei oska midagi muud teha, kui et vaatan abiotsivalt Nikolase poole, kelle silmist loen välja killukest kaastunnet. „Ei maksa temaga nii karm ka nüüd olla, Ruth," ütlebki noormees. „Ta on ikka veel uustulnuk ja šokis oma surma pärast."

Noormehe sõnad oleksid pidanud mind lohutama, kuid muudavad mind ootamatult hoopis nukraks. Mulle pole ikka veel kohale jõudnud, et ma olen surnud. Võib-olla selle pärast, et ma kujutasin seda teistmoodi ette. Ma mõtlesin, et surm on kõige lõpp, kuid tundub, et see on hoopis algus. Ma oleksin vist Maal üritanud ellu jääda, kui oleksin teadnud, et satun siia ja kohtun Desmondiga.

Korraga tunnen tõelist vajadust üksi olla. Ma ei jaksa enam vaielda ega Desmondit kiruda. Tahaksin lihtsalt rahu ja vaikust.

„Scarlett, mida sa jälle korraldad siin?" kostab ootamatult minu selja tagant.

Mõistan, et mingit rahu ja vaikust mulle ei pakuta ning ohkan korraks. Siis pööran ringi ja põrnitsen Desmondit, kuigi mu pea on tühi.