Taevased mängud

4. osa

„Esiteks,“ alustab Desmond tähtsalt ning peab hetkeks pausi nagu kontrollides, kas ma teda ikka kuulan,“ pead sa lõpetama selle ninaka käitumise.“

„Selle mõtlesid sa praegu välja,“ ütlen veendunult.

„Ei, tükk aega tagasi,“ väidab ta ning ma muigan.

Tegelikult olen ma kindel, et Desmondis peitub ka pehmem pool, mida ta igaühele ei näita. Sest sageli pole oma nõrkuste välja näitamine kuigi kasulik.

Libisen talle lähemale, tundes mõnu sellest, et minu jalgu ei koorma enam jalanõud ning vaatan talle pingsalt otsa, teadmata täpselt, mida ma sellega taotlen. „Ma küsisin seda enne teistelt, aga sa ei vastanud,“ ütlen ning vaatan nüüd teda pea veidi viltu.

„Ma tean küll, mida sa mõtled,“ taipab noormees kiiresti, kuigi ma pole asja tuumani veel jõudnud. „Aga minu käitumine ei ole sinu probleem, Scarlett,“ väidab ta turtsakalt. „Ma jälgin sind mõnda aega, aga hiljem me kuigi palju ei kohtu,“ lisab ta juurde ning paneb mind kulmu kergitama.

„Tead, elementaarne viisakus on alati oluline,“ sõnan esiteks ning juba näen teda ärritumas. „Teiseks, mida sa selle jälgimise all silmas pead?“

Desmond vaatab mulle mõnda aega otsa, huuled tihedalt kokku surutud ning silmades peegeldumas tema lemmik emotsioon- viha. „Seda ma tahtsingi sulle rääkida, enne kui sa vahele segasid,“ nähvab ta.

Ohkan häälekalt. „Ma ei saa aru, miks sa mul siis rääkida lased,“ vastan ennast õigustades. „Sul ei tohiks olla probleeme minu vait sundimisega.“

Noormees jõllitab mind, kuid hingab enne rääkima asumist sügavalt sisse-välja. „Scarlett, lõpeta ära.“

„Mis asi?“ küsin süütut nägu tehes. „Ma lihtsalt avaldasin oma arvamust.“

„Ära tee seda minu juures olekul,“ teatab ta jäiselt.

„Mine siis ära,“ kostan irooniliselt.

Desmond põrnitseb mind edasi. „Scarlett, Taevast on ainult üks,“ ütleb ta ning tema hääles on midagi muutunud.

„Mind on ka ainult üks,“ sõnan, kuid mind paneb kulmu kortsutama tema hääletooni muutus.

„Parem ongi, sest kahega ma hakkama ei saaks,“ nähvab ta endisel toonil.

Muigan. „Sa ei saa ühegagi,“ väidan rõõmsalt. „Aga läheks nende reeglite juurde uuesti?“ teen ettepaneku, olles kergelt tüdinud sellest tühjast vestlusest.

„Suurepärane,“ kostab Desmond ilmetult.

Tegelikult huvitab mind väga, kuidas siin (elu?) käib. Või surm hoopis. Sest ma ei ela ju enam ja nemad keegi samuti mitte.

„Niisiis, ei mingit ninakat käitumist, mida ma juba mainisin,“ kuulen Desmondi häält, kust puudub vähimgi entusiasm. „Teiseks,“ ütleb ta kiiresti, lootes ilmselgelt, et ma ei jõua vahele segada,“ mõne aja pärast pead sa endale valima sobiva töö.“

Kergitan kulmu. „Töö?“ küsin kiiresti ja Desmondi hirm minu vahele segamisest on teoks saanud.

Noormees noogutab napilt. „Me kõik oleme Taevas ametis millegagi. Näiteks, mina, Nikolas, Luka, Rowen ja Ruth oleme väravavalvurid,“ asub ta vastumeelselt selgitama. „Anna, keda asja äsja nägid,“ räägib ta edasi, tuletas meelde mulle tolle hobusesabaga noore naise,“ on registreerija.“

„Aga Frederica?“ küsin, kui ta vait jääb.

Desmondi pilk muutub süngeks. „Frederica hoolitseb selle eest, et kõik toimiks,“ sõnab ta vastuseks.