Taevased mängud

6. osa

„Ma ei hakka kontoritööd tegema,“ protesteerin vägagi valjuhäälselt, pärast seda, kui Desmond on oma plaani avaldanud.

Noormees jõllitab mind. „Sa hakkad arhiiviga tegelema,“ täpsustab ta. „See ei ole päris kontoritöö.“

„Peaaegu,“ nähvan pahuralt. „Selline töö pole minu jaoks,“ ütlen kindlalt ja panen käed puusa, põrnitsedes teda tigedalt.

Desmond kergitab kulmu. „Tead, ma arvan, et see on täpselt sinu jaoks,“ ütleb ta rahulikult ning tema leebe hääletoon üllatab mind. „Sa saad seda pimedas ja üksinda teha, ilma kedagi segamata,“ lisab ta ja nüüd saan ma aru, kus konks on.

Pean tõdema et see on temast mõnes mõttes kaval, aga see ei lähe tal läbi. Ma ei lase tal endaga nii käituda.

„Sa tahad minust lahti saada, aga see ei lähe sul läbi,“ kuulutan valjult. „Ma keeldun seda tegemast.“

Noormees vangutab aeglaselt pead ega varjagi õelat muiet oma näol. „Ma kardan, et sul pole valikut, Scarlett,“ teatab ta võidurõõmsalt. „Sa oled veel veidi aega minu hoole all, siis tegeleb sinuga Frederica ja mina soovitan sind arhiivi jaoks.“

Pean tunnistama endale, et olukord on kehv, aga ma ei kavatse alla anda. Võitlen lõpuni. Alati peab olema teine võimalus. Alati!

„Aga mind huvitab väravavalvuri töö,“ valetan sujuvalt. „Ma ei pea ju seda sinuga koos tegema,“ lisan liialt meeleheitlikult juurde.

Desmond mühatab ning tema silmist on näha, et ta ei jäänud seda uskuma. „Sinu kutsumus on arhiivitöö,“ ütleb ta kindlalt. „Seda on su näost näha.“

Pööritan pahaselt silmi ning hammustan huulde. „Sa ei tohi minu eest otsustada,“ valin teise taktika. „Mul on õigus ise valida, mida ma teen.“

Muie noormehe näol süveneb. „Kui sul on mäluga probleemid, siis ma tuletan sulle uuesti meelde, sa pole enam Maal ja siin kehtivad teised reeglid,“ kostab ta pilkavalt. „Esialgu otsustan mina sinu eest ja kui sa oled edaspidi korralik, mida ma ei usu, siis võid sa ise oma asjadega tegeleda,“ räägib ta üleoleval toonil.

Veider, aga ma hakkan tõesti juba soovima, et oleksin hoopis Põrgusse sattunud. Ma sügavalt kahtlen, kas seal leidub kedagi Desmondi sarnast.

„Kes sa siin Taevas oled?“ küsin otse. „Keegi jumala sarnane?“ pärin irooniliselt.

Noormees jõllitab mind. „See ei puutu sinusse,“ sisistab ta, kuid vähemalt on tema muie kadunud.

„Ma olen uudishimulik,“ ütlen süütul ilmel. „Kas uudishimu on patt?“

„Scarlett,“ mühatab ta pahuralt. „Ma tõesti ei jaksa ära oodata, millal sa arhiiviruumi lähed,“ tunnistab noormees häbenemata.

„Liiga arvameelne ei tasu ka olla,“ märgin kurjalt, pannes nüüd oma käed rinnale risti.

Desmond vangutab pead. „Ma polegi,“ lausub ta,“ ma lihtsalt ütlesin midagi, mis on niigi ilmselge.“

Karm tõde, aga siiski tõde. Sellisel juhul võin mina samaga vastata.

„Ja mina ei jaksa ära oodata, millal ma sind enam nägema ei pea. Ma pole mitte kunagi nii...ennasttäis ja ülbet ja idiootliku isikut kohanud,“ pahvatan järsult, kuid mul on tunne, et sellest jäi siiski väheks.

Kahjuks ei arva Desmond sama. „Sinu arvamus minust on sulle näkku kirjutatud,“ väidab ta, kuid ei paista väga vihane olevat. „Loodetavasti oled sa nüüd maha rahunenud,“ lisab ta küsivalt.