Mu käsi on põimunud Aaroni omaga ning tema käsi silitab aeglaselt mu tumedaid juukseid. Naeratus meie mõlema näol on siiras, paljastades meie tunded. Päike soojendab meie paljaid käsivarsi ning magus lillelõhn muudab mu kergelt uimaseks.
"Scarlett," libiseb ta huultelt õrnalt ning ta käsi mu juustes libiseb alla poole.
"Igav," kostub kusagilt kellegi hääl ning ma kortsutan segadusse sattudes kulmu ja tõmbun Aaronist eemale.
Nii ei peaks olema. Kindlasti mitte.
Ootamatult muutuvad Aaroni liigutused ja kõne kiiremaks ning sama juhtub minuga. Ma ei saa aru enam ühestki sõnast, mille poiss kuuldavale toob.
Ühtäkki on kõik muutunud. Mind ja Aaronit on ümber piiratud nelja relvastatud mehe poolt, kuid kõik toimub taas normaalkiirusel.
Noormees on mu tihedasti enda vastu surunud, kuid siiski on mulle selge, et ta ei suuda mind kaitsta. Meie südamed löövad samas taktis, kui jälgime nelja meest, kes seisavad ringis ümber meie.
Kõik kiireneb taas. Ma jälgiksin nagu kõrvalt enda ja meeste karjumist ning Aaroni meeleheitlikku nägu. Ootamatult võtab üks meestest püstoli ja suunab selle minu poole.
Kõik aeglustub taas, kuid ma ei jõua hirmu tunda. Lask tabab mind otse südamesse. Surm on silmapilkne.
"Selline oli lühikokkuvõte Scarletti surmast," jõuab minu teadvusse Desmondi hääl, kus kaastunne puudub.
Maailm selgineb taas ning läbi pisarate vaatan ma noormehele otsa. "Kuidas sa võisid nii teha?" karjun tema peale, kuid mu hääl katkeb ning ma lihtsalt põrnitsen teda.
"Ega mina sind ei tapnud," kostab Desmond jäiselt ning näen ähmaselt, kuidas Ruth ja Nikolas vaatavad teda hukkamõistvalt.
Ma peaaegu ei kuulagi teda. Mu silme ees on ikka veel Aaroni alguses õnnelik ja siis hirmunud nägu ning ma taipan ehmatusega, et ma ei tea, mis temast sai.
"Kas Aaron on ka siin?" nõuan Desmondi käest.
Noormehe hallid silmad vaatavad mind tüdinult."Mul pole vähimatki aimugi, kus ta on ja isegi kui oleks..."
Ruth katkestab järsult tema lause. "Temaga on kõik korras," ütleb ta mulle lohutavalt, viies pilgu seejärel Desmondile, kes kulmu kergitab, kuid ei lausu siiski sõnagi.
Ruthi sõnu kuuldes, tunnen kergendust, mis seguneb igatsusega ja teadmisega, et ma ei pruugi Aaronit enam kunagi näha.
Ent ma ajan end sirgu ja pühin pisarad. Surm ei ole veel lõpp ning ma olen otsustanud Desmondi...(elu?) võimalikult raskeks teha.
"Ma arvan, et ma olen väärt Taevasse pääsu," ütlen otsustavalt ning libisen Desmondile veelgi lähemale.
Noormees jääb paigale, näoilme muutumatu. "Ja mina arvan, et sa ei ole," sõnab ta, ilmutamata allaandmise märke.
"Mina teen ettepaneku hääletada," sekkub Nikolas ning ma märkan, kuidas Ruth noogutab.
Desmond ei paista seda kuuldes rõõmustavat. "Me ei tee seda," kostab ta veendunult. "Selleks pole põhjust, sest Scarlett pole täitnud kõiki kriteeriume."
Kiristan hambaid, sest ma ei mõista ikka veel, millest ta räägib.
Minu suureks rõõmuks vaidleb Nikolas talle tõsisel ilmel vastu. "Viis, kuidas Scarlett suri, näitab minu meelest seda, et tema koht on Taevas," väidab noormees, pannes mind kulmu kergitama.
Ma ei mõista, mis minu surmas nii erilist on, sest ma...lasin end tappa ega püüdnud oma elu päästa.
"Nikolas, lõpeta ära," lausub Desmond kannatamatult, kuid vaatab hoopis mulle otsa. "Scarlett pole kohe kindlasti väärt kohta Taevas."
ESTÁS LEYENDO
Taevased mängud
FantasíaScarlett on äsja surnud ja satub Taevasse, õigemini püüab sinna pääseda. Selgub, et mõni pole sugugi kindel, kas see on tüdruku jaoks õige paik.
