„Ja see siin on koht, kus me mõnikord pärast vahetuse lõppu kohtume,“ jutustab Nikolas, osutades käega peaaegu tühjale, ümmarguste seintega ruumile, kus pilved edasi-tagasi ringi liiguvad.
Silmitsen seda kõike uudishimulikult, kuid mind tabab teatav igatsus, kui meenutan oma Maa pealset elu, kus õhtud, enne Aaroniga kohtumist, veetsin ma sageli voodis lebades ja lakke vahtides.
„Aga seda ei juhtu tihti, sest Desmond on väravas mõnikord kolm vahetust järjest,“ räägib noormees edasi ning ma ärkan oma mõtisklustest.
„Seda võib arvata,“ pomisen ning Nikolas irvitab.
„Teie kaks saate lihtsalt suurepäraselt läbi,“ kommenteerib ta lõbusal ilmel. „Ma kujutan ette,et kui sa temaga koos väravavalvur oleksid, siis ei jääks teil muuks kui nääklemiseks aega.“
Heidan talle õudust täis pilgu. „Ma ei usu, et ma selleks tööks sobiksin, ega ju?“ kontrollin igaks juhuks.
Nikolas kehitab õlgu. „Tõenäoliselt sa ei sobi,“ vastab ausalt,“ aga me pole sind keegi veel päris hästi tundma õppinud ja esmamulje võib olla petlik.“
Jään teda kahtlustavalt põrnitsema, kaalutledes, kas peaksin tema sõnu solvanguna võtma.
„Mis mu esmamuljel viga oli?“ pärin nõudlikult.
Noormees irvitab. „Ütleme nii, et karjumine sulle just plusspunkte juurde ei andnud,“ kostab ta vastuseks.
Näitan talle keelt. „Karjumisel pole midagi viga,“ väidan. „Peab lihtsalt oskama valida, kelle peale karjuda.“
Nikolas turtsatab. „Vähemalt selle valikuga panid sa täppi,“ tunnistab ta ning annab mulle märku, et me edasi liikuksime. „Kuigi Desmond on minu parim sõber,“ jätkab noormees ning juhatab mind sinna koridori, kus me Desmondiga mind kirja panemas käisime,“ siis mõnikord ei saa ma temast absoluutselt aru.“
„Mulle tundub, et ta on tõeline idioot,“ avaldan oma arvamuse, ilma halastamata.
„Esmamulje, Scarlett,“ vastab Nikolas ja lükkab parema käega lahti ukse, mis viib meid hoonest välja. „Esmamulje on...“
Noormees jääb järsult vait ning talle otsa vaadates, panen tähele, et ta hammustab huulde ja paistab üritavat naeru tagasi hoida.
„Mis on?“ küsin hämmeldunult ja vaatan alles siis sinna, kuhu temagi ning seejärel on mul täpselt sama tunne, mis Nikolasil.
Florence on surunud oma huuled Desmondi omadele ja suudleb teda innukalt, samal ajal kui poiss seisab seal tardunult nagu post, üks käsi lõdvalt küljel ja teine liikumatult tüdruku seljal tema blondides juustes.
„See on küll piinlik,“ ütleb Nikolas viimaks valjult, suutmata end tagasi hoida.
Turtsatan, kuid teised kaks ei paista nii rõõmsad olevat. Desmondi näost paistab minu kergeks hämmelduseks midagi kohmetuse sarnast, kui ta Florence'i eemale lükkab.
„Kas natuke privaatsust on palju palutud?“ küsib ta ärritunult, mis mind veidi imestama paneb, arvestades seda, et ta ei paistnud eriti õnnelik olevat, kui Florence teda suudles, vaadates eelkõige mulle otsa ning ma otsustan, et ma kujutasin kohmetust tema näos ette.
Pööritan silmi ja lasen Nikolasil vastata. „Taevas on avalik koht ja sa ei saa siin privaatsust paluda,“ kostab noormees.
Desmond jõllitab ikkagi mind kurjal pilgul.
„Mida mina tegin?“ pärin pahaseks saades ning nüüd põrnitseb mind ka Florence. „Õigus, surin ära,“ pomisen sarkastiliselt.
„Tõsi,“ sõnab Desmond süngelt ning tõrjub Florence'i õrnalt eemale, kui too tema juukseid sasida üritab. Ta heidab tüdrukule karmi pilgu, mida Florence ei pane tähelegi.
YOU ARE READING
Taevased mängud
FantasyScarlett on äsja surnud ja satub Taevasse, õigemini püüab sinna pääseda. Selgub, et mõni pole sugugi kindel, kas see on tüdruku jaoks õige paik.
