Taevased mängud

11. osa

„Nii,“ alustab Ruth ning avab ühe ukse, astudes sellest sisse ning ma järgnen talle väga umbusklikult,“ siin võiksid sa veidi aega puhata.“

Kergitan kulmu ning silmitsen ruumi, mille ainuke ese-madrats või midagi selle sarnast, asub toa kõige tagumises servas. Seinad on võõbatud lumivalgeks ning põrand samas toonis.

„Mis koht see on?“ uurin naise käest, kes on ukselävele seisma jäänud.

„Koht, kus sa puhata saad,“ ei anna Ruth päris rahuldavat vastust.

Põrnitsen madratsit ja siis jälle teda. „Kas ma peaksin siin magama?“ küsin ning kortsutan kulmu.

„Teatud mõttes,“ vastab Ruth ning ohkab seejärel. „Desmond pole sulle midagi rääkinud?“ kontrollib ta.

„Ei,“ väidan, sest vähemalt esimesel hetkel ei meenu mulle küll midagi.

Naine ohkab uuesti. „Scarlett, magamise asemel sa tegelikult hõljud ega näe unenägusid,“ selgitab ta, pannes mind teda rabatuna vaatama.

„Hõljun?“ kordan kahtlustavalt ning vaatan seda madratsit umbusklikult. „Kuidas?“

Ruth näeb minu pilku ning vastab: “Seda on keeruline seletada, aga sa paned madratsi peal lamades silmad kinni ning ühel hetkel, kui su keha on valmis, hõljud sa sellest umbes meetri kõrgusel.“

Vaatan teda nagu napakat ja peaaegu unustan, et ma olen nüüd surnud. „See pole loogiline,“ väidan jahmunult. „Mis siis saab, kui ma...alla kukun?“

Ruth raputab kiiresti pead. „Kui sa peaksid tõesti alla kukkuma, siis selleks ongi madrats, aga seda juhtub väga harva ning sa pole veel piisavalt kogenud, et hõljudes sellest kaugemale libiseda.“

Kortsutan uuesti kulmu. „Mulle ei meeldi see,“ teatan jonnakalt ning mõtlen nukralt oma pehmele ja turvalisele voodile internaadis.

Naine vaatab mind leebel pilgul. „Scarlett, sa harjud sellega kiiresti,“ ütleb ta lohutavalt ja mul ei jää muud üle, kui teda uskuda.

„Ja kui kaua ma...eee...hõljun?“ küsin ning olen endiselt väga umbusklikult.

„Su aju annab su märku, kui sa oled piisavalt puhanud,“ vastab Ruth kohe. „Ma arvan, et sul ei ole mõtet kleiti enne vahetada, kui sa puhanud oled, seega ma hangin sulle, enne kui sa ärkad uue,“ lisab ta juurde.

Noogutan ükskõikselt, sest see pole praegu minu põhiprobleem. „Kindel, et see turvaline on?“ kontrollin uuesti.

Ruth naeratab mulle. „Sa ei pea muretsema. Puhka välja ning seejärel vaatame, mis edasi saab,“ lausub naine rahulikult.

„Hea küll,“ toon siiski veidi ebakindlalt kuuldavale ning näen, et Ruth valmistub lahkuma.

„Kas ma lihtsalt heidan madratsile pikale ja panen silmad kinni?“ otsin kinnitust tema eelnevale jutule.

Naine noogutab. „Sa ei tunnegi, kuidas sa hõljud,“ lausub ta ning nende sõnadega jätab ta mu üksinda.

Kõigepealt seisan ma umbes viis minutit ning jõllitan kahtlustavalt seda madratsit ning kui see jääb paigale, astun ma veidi lähemale, kuid olen endiselt ebakindel.

Ma ei mõista, miks ei võiks Taevas normaalsed voodid olla. Mille pagana päralt on mul vaja hõljuda? Mida see mulle annab?

Lõpuks söandan ma sellele istuda, kuid mitte veel pikali heita. Surun maha haigutuse ning püsin vapralt ärkvel.

Mõni minut hiljem löön ma käega ja annan alla. Nii või teisiti olen ma surnud ja asjad ei saa veelgi hullemaks minna. Jääb ainult küsimus, et mis saab, kui ma tõesti peaksin alla kukkuma. Kas surmale saab järgneda surm?