Taevane Pärand

Imeline Kohtumine

Päike oli juba tõusnud, kutsudes esile uduvine puude vahel. Külm tuuleõhk paitas Rebeka põske, mille paele tüdruk avas silmad. Valu sööstis läbi ta pea ja ta sulges kohe jälle silmad. Ta püüdis liigutada, aga valu täitis taas ta pead, muutes ta mõtlemise aeglaseks ja tuimaks. Siis kuulis ta oma ehmatuseks pehmet astumist, mis seisatas otse tema juures.Rebeka tundis kuidas üks tugev käsi ta õlale pandi. Hirmuvärin läbis ta keha ja peavalu intensiivistus hetkeks, kui paanika teda haaras. Kuid siis tundis ta soojust, mis temasse voolas nagu suur jõgi. See ootamatu tundmus pani Rebeka õhku ahmima ning äkitselt silmi avama. Päevavalgus pimestas teda oma kirkuses.Kui Rebeka silmad lõpuks toibusid naeratas talle vastu kõige imelisem nägu, mida ta eales näinud oli. Nägu kuulus võõrale, kes oli kummardunud tema kohale, varjates osaliselt päiksekiiri langemast Rebeka näole. Mehe laubal säras lihtne kuldne diadeem punase vääriskiviga ning tema riided olid elevandiluu karva. Ta õlgadel puhkas purpurne õhuke rüü.Rebeka avas suu rääkimiseks, aga võõras pani sõrme huultele ja pigistas õrnalt ta õlga.„Ära karda, ma ei soovi sulle kurja," lausus too vaikselt. Tema sügav isalik hääl rahustas imekombel Rebekat. "Tõuse, sa oled pikalt siin lamanud," jätkas võõras ja ajas end sirgu, andes Rebekale ruumi enda püsti ajamiseks.Rebeka proovis tõusta ning tundis end tervemana kui enne. Siis vaatas ta oma abistaja poole. Alles nüüd märkas Rebeka kergeid kortse mehe näos, eriti ta silmanurkades ning ta sai aru, et see nägu on palju naeratanud. Ta nägi kuidagi tark ja kogenud välja, nagu mees, kes on seisnud silmitsi paljude väljakutsetega, kuid nendest võidukalt välja tulnud. "Kes te olete?" küsis Rebeka käheda häälega."Ma olen Kuningas Annon, meretaguse Menel Aranarthi valitseja" ütles tundmatu. Kulus paar südamelööki enne, kui viimased sõnad tüdrukule kohale jõudsid. Kuningas! Ma seisan kuninga ligiolus. Kohemaid langes ta põlvili ja kummardas, ise üle keha värisedes. Nõnda vist tehakse ju kuningatega. Kuidas ma aru ei saanud, et ta kõrge isand on. Ja milline ma välja näen! Nüüd ma küll suren.„Rebeka, Oobedi tütar," jätkas Kuningas soojalt. Rebeka ei julenud silmi tõsta, kuid oma imestuses oleks ta peaaegu seda teinud. Ta neelatas ja küsis: "Isand, kuidas te mind tunnete?""Ma tean su isa, Oobedit. Ta rääkis mulle sageli sinust," vastas Annon. Rebeka pea pööritas. Mu isa? Kuningas teab mu isa? Kuidas see saab olla? Ja ta rääkis Kuningale minust... Oh halastust! "Ära karda," ütles Annon, justkui lugedes Rebeka mõtteid. "Vaata, ma pole siin, et sind üles anda. Minu märgi pärast peetakse sind reeturiks. Nad on oma uhkuses unustanud selle maa tõelise valitseja."Rebeka tõstis pea ning ta pilk kohtus Kuningas Annoni omaga. Tema silmis polnud süüdistust."T-tõeline valitseja?" puterdas Rebeka. Kuningas noogutas ja viipas käega järgmiste sõnade puhul: "See maa, mis jääb Tundmata vete ja Tuule mere vahele, on minu päralt. Mitmed aastad tagasi jagasin ma selle üheksa hertsogi vahel ja andsin neile need valdused seniks, kuni ma oma meretaguses kuningriigis asjad korda sean. Nad olid mulle ustavad ja majandasid hästi kuni mõned neist langesid oma himude küüsi ja vähehaaval taganesid mu soovidest." Ta pööras oma pilgu ära ja ta laubale ilmusid murekortsud. Sügava hingetõmbe järel jätkas ta: "Ma saatsin oma saadikud neid hoiatama, kuid hertsogid tapsid nad ning iga korraga kasvas nende jultumus. Nüüdseks on nad täielikult minetanud kõik, mis seondub minuga ja jooksnud teiste isandate järele. Nad on rõhumas mu rahvast igal viisil, maksudega, mida mina ei ole ette kirjutanud. Ma ei tühista veel siiski nendega truuduslepingut, millega nad selle maa endale said. Ometi kui aeg saab täis, siis tulen ma tagasi ning mõistan nende reeturlikkuse üle kohut. Mõned jäid siiski mulle truuks ning osa nende järeltulevast põlvest on siiani. Sinu isa on üks neist." Selle peale võpatas Rebeka väheka. Siiski ei jäänud see märkamata ning Kuningas Annon naeratas ja sõnas: "Ei, Rebeka, su isa pole hertsogi poeg, aga ta on üks neist, kes on teist põlve mulle ustavaks jäänud." Tüdruk püüdis kõiki neid sõnu endasse haarata, kuigi ta nende mõttest täiesti aru ei saanud. Üks põletav küsimus tõusis ta huultele. "Majesteet, te tundsite mu isa. Mis tööd ta tegi kui ta oli teie teenistuses?""Su isa, Oobed oli töökas klaasissepp. Oma võrratu andega kaunistas ta mitmeid raekoja aknaid, ka aadlike seas oli ta looming hinnatud. Nõnda sai ta paljude kõrgest soost inimestega kohtuda ning nende käest heldesti tasuda, kuid ta eelistas aidata oma tööga hospidale. Talle valmistas suurt rõõmu see, kui nägi haigete silmi säramas kes imetlesid värvilisi aknaid. Kuid ainult sellest talle ei piisanud, alati igatses ta midagi rohkemat teha minu kuningriigi heaks. Ometi polnud ta igal pool oodatud ning kui tema poolehoid sai teatavaks teatud inimeste seas, oli tal kitsas käes ning ta kaotas tööd. Kuid oma nime pärast varustasin ma ta peret kõige vajalikumaga"
Rebekat hämmastas Kuninga kõne. Ilmselgelt rääkis Ta kui autoriteet ning tõeline kuningas. Kuid ometi kajas tema hääles soojus. Soojus ja lugupidamine oma alamate suhtes. Sellisest kuningast ei olnud Rebeka veel varem kuulnud. Tema ettekujutus kuningatest oli senimaani olnud karm, ülbe, meeletult rikas ja selline, kellel on voli oma alamaid ära kasutada. Kuid see Kuningas polnud selline. Talle tuli korraga meelde hukatud mehe sõnad ning viis, kuidas ta oli rääkinud sellest Kuningast, kellele ta jäi ustavaks. Minu Kuningas annab elu, teie oma aga surma.Sellised olid olnud tema sõnad. See, kes Rebeka ees nüüd seisis oli andnud elu tagasi tema liikmetesse. Kindel lootus ja soov kasvas Rebeka südames. Pealekauba, talle tundus mõttekam astuda selle kuninga teenistusse, kelle järgijaks teda juba peeti kui seda mitte teha ja minna kohtu ette seletusega sellest kohutavast arusaamatusest. Ta kahtles sügavalt, kas tema sõnu üldse usutakse. Mul pole ju midagi kaotada, olen juba kõik minetanud, mida kunagi koduks pidasin mõtles Rebeka endamisi ning jäi oma otsuse juurde. „Majesteet, Te olete kõige imelisem Kuningas, keda ma kunagi kohanud olen. Kui see on Teile meelt mööda, siis olen ma valmis astuma Teie teenistusse. Siin ma olen!" Oma pea langetanud, jäi neiu ootama vastust. Kuid Kuningas naeratas ja ütles: „See on mu meele järele. Tõuse, mu sulane. Siin on sulle sinu otsust ja nüüdset staatust kinnitav kiri. Hoia seda hoolega." Ta ulatas Rebekale pärgamendirulli kuningliku pitseriga. "Meie kohtumine hakkab küll lõpule jõudma, kuid mõne aja pärast näeme taas. Olgu taevas alati su kohal selge." Kui Rebeka silmad tõstis, ei näinud ta enam kedagi. Ta ajas end püsti ja vaatas ringi. Natuke eemal silmas ta sammaldunud puutüve, millel tantsisklesid päiksejänkud. Samblasele asemele istuma seadnud, toetas Rebeka oma pea kätele ja jäi mõttesse. Rebeka vaatas oma käes kokkurullitud pärgamenti. See nägi väga kallis välja, vaid kõige peenemad ja parimast kvaliteedist pärgamendid olid nõnda valged, siledad ja õhukesed. Tundus, et oma peenusele vaatamata on materjal vastupidav. Pitsergi andis tunnistust oma hinnalisusest. Punasesse vahasse oli puistatud kullalehe ebemeid, mis nüüd läikisid päiksepaistel. Pitseri kujutis oli keerulisem kui ripatsivapp, sellele lisandus kuninglik kroon, mis puhkas kõveral karjasekepil, peenikesed lille ja taimekujutised ääristasid vappi. Rebekal oli väga kahju pitserit murda ning seetõttu üritas ta selle võimalikult ettevaatlikult eemaldada. Avamisel murdus siiski üks äär, kuid vähemalt jäi suur osa kujutisest terveks. Kiri Pärgamendi lahti rullinud, vaatasid talle vastu kaunilt maalitud tähed. Teksti esimene täht oli ülirikkalikult illumineeritud mitmete värvidega ja lehtkullaga. Rebeka silmad libisesid üle peene paberi....Kuningas Annoni sulane...omistatud õigused on järgmised...Menel Aranarthi kodanik...tingimusteta ligipääs Kuninga audientsile...kaitse ja eestkoste... saada abi teistelt Kuninga sulastelt...või esindajalt...kirja ettenäitamisel......Kohustused...abistada teisi Kuninga sulaseid ja saadikuid...ettenäitamisel...Hoida au sees kõiki elusolendeid...Alles nüüd hakkas Rebeka taipama, mida oli tema otsus enesega kaasa toonud. Kas tõesti oli see kõik nii lihtne? Oled kuningas Annoni teenistuses ja sulle valatakse sülla sellised kohustused ja ka hüved. Ja millised õigused ja hüved! Samas, maja ja maalapp ning maksudest vabastus oleks veelgi magusam mõtles ta kulmu kergitades. Igaljuhul tuli väärtuslik dokument alles hoida ja vastavalt korraldusete kohaselt käituda. Rebekale tundus, nagu tema kätte usaldatud määratu pärand, mida ta ei olnud välja teeninud.Ta otsustas, et metsas on tal kõige ohutum, sest valvurid olid kõikjal haisu ninna saanud, et Gobelite teenija on põgenenud, ning mitte lihtsalt tavaline teenija, vaid selline, keda peeti reeturiks.Mets oli tihe ja vahel oli väga raske mõnest padrikust läbi tungida. Rebeka jalad väsisid kiiresti, sest ta polnud harjunud mitmeid tunde ebatasasel maastikul pikalt rändama. Ta oli ju linnas üles kasvanud. Kõige ebameeldivamad olid tema jaoks villid, mis peagi teda vaevama hakkasid. Valu leevendamiseks kastis ta jalgu allikavette ja toppis oma jalanõud kuivi lehti ja sammalt täis. Järgnevatel öödel pidi ta külmaga harjuma, kuid katsetamise teel sai ta varsti aimu, kus ja millise pinnasega kohas oleks tal kõige targem öösel puhata. Ometi jäid ta öötunnid lühikeseks ning kui võimalik puhkas ta päeval mõnes päikselises kohas. Kolmanda päeva hommikul ärkas Rebeka hirnumise peale. Tundus et mõni metsik hobune on läheduses ning kisendab hirmu pärast. "Ma ei jäta vaest looma hätta," mõtles Rebeka ja jooksis hääle suunas, mis kostus aina lähemalt. Ta jõudis metsalagendikule ja seal heitlesid kaks kuju. Üks neist oli suur karu, kes tuuseldas tagajalgadel tiibadega ükssarve. Loom oli lummavalt ilus, ta kumas hommikuses udus erksalt. Kuid ta oli väga nõrk, raskelt vigastatud ning jalga üleval hoides polnud tal palju lootust pääsemiseks. Peagi ei püsinudki ta enam püsti. Karu tormas lähemale ning oli valmis andma surmahoopi.Rebeka ei teadnud mida ta õieti teeb. Ta jooksis ja peatus ükssarve juures ning vaatas vihaselt karule otsa. Endale aruandmata karjus ta karule: "Mine minema ja ära puutugi teda!"Hiljem sellele hetkele tagasi vaadates sai Rebeka väga hästi aru, kui rumalalt ja isegi lapselikult oli ta käitunud: lihtslat karjuda ründavale karule, et too lõpetaks. Karu lõrin vaibus, ta taganes ning komberdas metsa nagu oleks mõne vaiaga vastu nina saanud. Rebeka oli üllatunud, et loom tema sõna peale taganes, kuid talle ei tulnud tollel hetkel meelde too mitmete aastate tagune seik turul. Ükssarv lamas vaid poolteist meetrit eemal maas ja hingas vaevaliselt. Rebeka ruttas looma juurde ja uuris haava. See ei näinud hea välja. Sellest jooksis veel ohtralt verd, ning nahk selle ümber oli paistes. Kiiruga võttis ta oma keebi ja laotas selle looma peale. Siis ruttas ta oja äärde, et täita kausjas kasetoht veega. Ta pesi haava ja jootis looma hellalt. Mitmeid kordi käis Rebeka oja ja ükssarve vahet ning enne lõunat jõudis ta kiiruga vajalikud rohttaimed korjata, et teha haavale kompressi. Seda kunsti oli ta õppinud oma tädi käest ning esimest korda mitmete aastate jooksul oli ta tänulik, et ta oli pidanud päevi taimenimetusi ja nende hüvesid tundma õppima. Tänu kompressile ja Rebeka hoolele oli verejooks peatunud ja haav tundus juba palju parem. Ükssarve jalg ei olnud katki ning oma väheste teadmiste varal arvas Rebeka, et see oli vaid põrutada saanud. Looma eest hoolitsemise käigus ununes Rebekal tühi kõht ning alles siis, kui haav oli stabiilne ning ükssarv hingas kergemalt tundis ta, et peab kiiremas korras midagi sööma. Talle meenus, et oli varem lagendiku ääres näinud metsikuid sibulaid. Ta krimpsutas suud kui mõtles kergele kõhuvalule mis teda pärast nende söömist ees ootas, kuid kõhuvalu vastu teadis ta õnneks rohtu. Rohke vesi aitab samuti, mõtles ta endamisi.Päev veeres aegamisi õhtusse. Õhtupoolikuks oli Rebeka jõudnud varuda paraja tagavara ravimtaimi ükssarve haava jaoks ning samuti taimi, mis pidid tüdruku tühja kõhtu täitma. Ta oli leidnud parajalt kuiva paiga lagendiku ääres ning meisterdanud sinna kaks aset samblast, lehtedest ja kuuseokstest. Kahjuks ei saanud Rebeka tuld teha, sest ta oli tuleraua maha unustanud. Enne päikese loojumist vaatas ta ükssarviku üle. Haav ei olnud õnneks põletikus ning ajaga pidi see hästi paranema. Rebeka põlvitas maha ja silitas rahustavalt ükssarviku koonu. "Kuule, kas oled nüüd valmis natuke liikuma. Siin ei ole sul nii mugav kui seal puu all. Tule nüüd," rääkis ta hellalt. Looma suured silmad vaatasid targalt Rebekale otsa ja noogutas pead visates. Ei, ükssarvikud ei nooguta ju. Mulle ainult tundus nii.Peale paari katsetust suutis loom tõusta ja Rebeka järel puu alla meisterdatud aseme juurde longata."Tänan sind," kuulis järsku Rebeka ükssarve ütlevat. "Sa..sa oskad rääkida," kogeles Rebeka kohkunult. See oli vist esimene kord, kui Rebeka arvas end hulluks minevat. Ometi kogus ta end kiiresti ja küsis viisakal: "Mis su nimi on?""Ma olen Kalliskivi, Kuldsarve poeg, tiibadega ükssarv," seda öeldes hoidis ta oma pead uhkelt üleval. "Mind ründas see karu, tahtes mind ära süüa, aga siis tulid sina ja päästsid mu. Ma olen sulle väga tänulik," vastas Kalliskivi ja silmitses Rebekat huviga ning lingutas kõrvu. Lõpuks sai Rebeka vihjest aru ja lausus: "Minu nimi on Rebeka, Oobedi tütar. Kuidas sa ennast tunned?""Tänan küsimast, hästi ning ma lisaksin, et sul on väga ilus nimi.""Aitäh. Kas sul valutab veel kuskilt?""Ei, enam mitte. Sa vist ei tea seda ükssarvikute kohta, aga me oleme väga kiired paranejad. See tühine kriimustus peaks peagi kinni kasvama.""Seda ma tõesti ei teadnud.""Ma nägin selle juba su näost ära. Mulle tundub, et inimesed ei tea enam palju ükssarvikutest.""Täiesti tõsi. Vähemalt see kehtib Alva ja Suure järve hertsogkonna kohta."Selle peale vaatas Kalliskivi enda ette justkui püüdes mõelda. "Ma ei tea palju inimeste tavadest ja reeglitest, aga ma saan aru et viimase kahekümne aasta jooksul ei ole kahes piirkonnas ükssarvi nähtud. See kurvastab mind väga. Ma lootsin leida mõnda endasugust siit metsadest, kuid olen vist vales kohas. Või oskavad nad väga hästi peitust mängida," sõnas ta ja puhistas sõõrmeid. Selle peale puhkes Rebeka naerma.Järgnevatel kahel päeval hoolitses Rebeka Kalliskivi eest hoolega ning vaatas, et kompress püsiks alati värske. Samuti vaatas ta, et ükssarvik sööks ka rohttaimi, mis tema paranemist toetaksid. Rebeka polnud kunagi näinud elus ükssarvikut, veel vähem tiibadega isendit. Ainus ettekujutus nendest graatsilistest loomadest oli tal seinavaipadelt, mida vaibakudujad väga kõrgete hindadega müüsid kõige rikkamatele. Kalliskivi oli jutukam kui Rebeka ning vahel ei suutnud ta heast tahtest teise kõnelusse vahele segada. Isegi kui Kalliskivi lõpuks aru sai ja püüdis Rebekat veenda, et ta julgesti vahele segaks, võttis tüdrukul tükk aega aega enne kui ta suutis end kokku võtta ja Kalliskivi jutuvoole sisse sõita. Üleüldse leidis Rebeka, et tal on raskusi enda väljendamisega Kalliskivile. See nõudis temalt suurt pingutust, eriti mis puutus tema mõtetesse. Ta oli lihtsalt niivõrd harjunud kõiki neid pulbitsevaid asju enda sees hoidma, et nüüd kui tal oli selleks turvaline võimalus, siis tundis ta end abituna."Vabandust, Kalliskivi. Mul on raske enda mõtteid väljendada. Ma pole lihtsalt sellega harjunud," sõnas Rebeka kord, kui Kalliskivi oli temalt küsinud, kuidas ta suhtus oma tädisse ning neiu oli tükk aega vaikinud ja enda ette põrnitsenud. Kalliskivi südant täitis kaastunne oma uue sõbra vastu. Ta nägi Rebeka silmade taga suurt valu, mis oli temas juba pikka aega vangis olnud ilma, et tüdruk oleks lasknud endal seda välja valada. Kalliskivi tundis ära, et nüüd on see koht ja aeg kus just tema saab Rebekale pakkuda kuulavat kõrva. Kuid ta lootis, et tema jutukas suu tema südame soovi suudaks täita. Igaljuhul vaatas ta soojalt Rebeka poole ja sõnas: "Rebeka, vaata mulle otsa." Tüdruk tõstiski pea ning vaatas ükssarve niisketesse hobuse silmadesse. "Ma olen sinu jaoks olemas. Sa võid minuga rääkides harjutada enda mõtete väljendamist. Mind väga huvitab, mida sa mõtled ja millest sa unistad. Võta rahulikult, hinga."Rebeka hingas sügavalt sisse, lastes oma õlgadel lõdvestuda. Veel kord. See piinlikkusest tingitud kangestus, kus ta mõtted lihtsalt jooksid tema eest minema lahtus väheke Kalliskivi julgustavate sõnade mõjul. Ta uskus, et ta sõber räägib tõtt.Haav paranes kiiresti ja varsti suutis Kalliskivi joosta lagendikul nagu iga teine hobune. Ühel päeval lubas ta Rebeka endale selga. "Ma pole kunagi lubanud ühtegi inimolevust enda turjale, kuid sina oled mulle saanud heaks sõbraks ja mulle teeks au, kui sa mu seljas istuksid," ütles Kalliskivi pühalikult. Rebeka neelatas. Muidugi mõista soovis ta ükssarve seljas istuda, kuid ta polnud eriti palju ratsutamisega tegelenud. Isegi kännu otsast end upitades tundis ta end täbaralt ja kujutas ette, et ta püüdlused näevad üpris haledad välja. Lõpuks istuski ta Kalliskivi turjal. Alles nüüd pani ta tähele kui lihaseline oli ükssarve turi. Tema võimsate tiibade kasutamiseks läks vaja ju meeletut jõudu ja vastupidavust. Hetkel olid tema kokkuvolditud tiivad tema jalgu katmas ning Rebeka katsus nende pikki karedaid hoosulgi. Need polnud tekstuurilt sugugi lindude tiibadega sarnased. Küll kerged ja õhulised, kuid jäigad ning kaetud läikiva kihiga. Küll tal on ikka võimsad tiivad, mõtled Rebeka endamisi. Siis meenus talle Kalliskivi soovitus. "Kalliskivi," ütles ta. "Sul on väga ägedad tiivad. Ma imetlen, kuidas sa nendega lennata oskad." Kalliskivi pööras pea tüdruku poole. "Aitäh, mu kallis sõber. Ma hea meelega teeksin sulle väikse õhusõidu, kuid see pingutus võib mu haavale halvasti mõjuda ning pealegi pole ma veel piisavalt tugev. Aga ma luban sulle, et kunagi sa saad seda imelist tunnet kogeda, mis on lendamine," vastas ta ning hirnatas. "Nüüd aga tehkem väike tiir siin metsa all. Ma pean ju kuidagi oma jõu tagasi saama ning sinu kohmakust tuleb parandada. Seega õpi kiiresti." Rebeka neelatas taas ning lootis, et ta maha ei kuku."Nii, hoia mu lakast kätega kinni, selg sirgu, püüa mu liigutustega kaasa minna. Kui kukudki, siis see ei tee sulle paha, nii õpidki paremini tasakaalu hoidma. Valmis? Läksime," juhendas Kalliskivi kiiresti ning alustas vaikset sõitu sammus.Terve pealelõuna uitasid nad ümbruskonnas ringi kuni päike hakkas silmapiiri taha vajuma. Vahepeal lasi Kalliskivi traavi ja kerget galoppi, et Rebeka õpiks ning harjuks kiiremate käikudega. Traav ei olnud tüdrukule eriti meeltmööda ning korra või paar ta libiseski ükssarve seljast alla, kuid sõbra julgustava sõna saatel ronis ta tagasi. Metsas ringi sõites märkas Rebeka kui kaunis see ikka oli sellel aastaajal. Ta südant täitis soojus, kui nägi kuidas päiksekiired läbi värviliste lehtede piilusid, heites valguslaike samblale ja metsataimedele. Tolmuebemed ja hõljuvad lilleseemned tantsisklesid kergusega valgusvihkudes nagu tillukesed haldjad. Õhus püsis värske mulla ja kuuskede hõng. Üksikud linnud lasid oma häälel kajada ning vahetevahel kuulis Rebeka kitsede haukuvat kisa.Kui Kalliskivi nende laagri poole sammud seadis, puristas ta ning tunnistas: "Tead, Rebeka, ma tunnen, et olen piisavalt tugev teele asumiseks. Ja muide, oled minu meelest kõvasti parem ratsanik kui hommikul! Sa mainisid varem, et oled teel Tarase poole. Kui sulle sobib, siis ühineksin sinuga, vähemalt mõneks ajaks. Oled saanud mulle heaks sõbraks ning mul oleks ütlemata kahju, kui me teed juba lahku läheksid.""Tead mis, ma arvan, et see on väärt mõte," kiitis Rebeka ja paitas Kalliskivi kaela. Viimase rõõm väljendus hobuse kombel kepsutades ja pead visates, mille peale Rebeka muidugi alla kukkus. "Oih, vabandust, sõber," hõikas ükssarvik kõrvad lidus ning traavis oma külge hõõruvale tüdrukule vastu. "Unustasin sootuks, et mul seljas istusid.""Pole midagi, ma ei saanud eriti haiget," kostis neiu suud krimpsutades.Nüüd asusid kaks sõpra hommikul teele. Linn asus umbes nelja päevateekonna kaugusel. Tuli välja, et Rebekal polnud erilist aimu, kuhupoole Taras õige jääb, mille peale Kalliskivi turtsatas, kuid kinnitas tüdrukule, et ta on ise kunagi selle linna juures korra käinud ja teadis, et kiireim viis on üle mägede minna. Nad polnud kahte tundigi käinud, kui Rebeka minestas ja kui ta ärkas, tunnistas ta, et on toidupuudusest liiga nõrk, et palju käia. Kalliskivi pidi teda noomima, et ta polnud oma seisundist talle rääkinud. "Ma ei teadnud, et teie, inimesed, peate midagi täitvamat sööma kui rohi, võrsed ja viljad. Sa oleksid pidanud mulle ütlema, et su kahvatu nägu ja väsinud olek ei ole sugugi tavaline sinuvanusele neiule." Rebeka pidi mõnda aega istuma, enne kui suutis tõusta oma jalgadele. Muidugi pakkus ükssarvik varmalt talle oma turja sõitmiseks, mille Rebeka tänulikult vastu võttis. Peapööritus sundis teda kõhuli lebama ning et vältida veel hullemat iiveldust, sulges ta silmad. "Palun anna mulle kuidagi märku, kui sul tõesti halb hakkab. Mul oleks pärastpoole raske seda plekki üksinda välja saada," palus Kalliskivi härdalt.Lõunapaiku tegid teelised pausi kivise oja ääres ning Rebeka sai janu täis juua. Ta tundis end paremini, kuid rammestus ei kadunud ta liikmetest. Kalliskivi uuris murelikult Rebekat. Tüdruku kahvatust näost paistsid tema tumedad silmaalused eriti jubedad ning ta liigutused viitasid selgele kurnatusele. Kui asi nõnda jätkub, siis ma ei tea, kas ta elusalt siit metsast väljagi jõuabki, mõtles ükssarvik kurblikult. Mõned tunnid enne päikseloojangut leidis Kalliskivi enda üllatuseks rohtu kasvand tee. Miski ei viidanud sellele, et siit oleks hiljuti keegi vankriga või kahel jalal mööda läinud. Meeltesegaduses ei osanud Rebeka teed nähes isegi karta. Tal oli hetkel kõik ohud meelest läinud ning ainus asi, millele ta väsind pea suutis mõelda oli tühi kõht ja nõrkus. Kalliskivi kikitas kõrvu ja püsis kuulatades täiesti liikumatult. Tuulesahin ladvus, puude kriuksed ja nagin, puukoristaja laul. Ei midagi. Ükssarv hingas pahinal välja ning astus mööda teed edasi. Ta lootis kogu südamest, et äkki ometi on selle üksiku tee lõpus mõni hütt, kus Rebeka saaks päris inimeste toitu ja soojust. Mõne aja pärast muutus metsaalune, puud kasvasid harvemini ning ettepoole kiigates nägi Kalliskivi sirget alleed. Ta kiirustas sammu. "Sõber, varsti näeme mõnda maja ja siis saad sa ka kehakinnitust," julgustas Kalliskivi kuid Rebeka ei vastanud midagi, ta oli kiikumise saatel tukkuma jäänud.