Taevane Pärand

Võõraabikäsi

Ere päike kuldas teepervel kasvavat muru, selle rohetav triip jooksis kohati katkendlikult käänaku taha. Kalliskivi tõstis silmad puukroonide poole ning nuhutas õhku. Talle tundus, et õhtu poole võib oodata sadu. Tuul tõi temani karget niiskust ja äikese hõngu. Kui ta käänakule lähenes astus ta vaiksemalt ning püüdis just lehtede ja muru keskel sammuda. Puude tunneli lõpust paistis valgusküllane lagendik ja selle keskmes lösutasid kõrbenud taluhooned. Elumaja nägemine ehmatas Kalliskivi ning ta tardus instinktiivselt. Ta saba tõmbles äkiliselt kui oravapaar üle tee hüples. Sügava hingetõmbe järel astus ta edasi. Mida lähemale ta jõudis, seda selgemini nägi Kalliskivi majakeste söestunud hävingut. Ta nägemisväljas olevad kaks maja olid päris hullus seisus, mõlema katused olid suuresti sisse varisenud ja tahmast mustad laigud seintel ja akende tühjades aukudes seletasid kohutavat tule märatsemist. Lageda taeva alla jõudnud, märkas ta ka madalaid laotud kivimüüre, mis olid kunagi piiritlenud põlde ja aeda. Kõik oli loodus enda meelevalla alla võtnud ning peenra piiri polnud võimalik enam ammu eristada. Teest paremal kössitasid viljapuud. Nende oksad olid täis vilju ning pikas rohuski piilusid kollakad ja pruunid hunnikud. Kalliskivi seisatas värava ees. Või õigemini tee lõpus, kus kunagi pidi olema värav. Nüüdseks märgistasid seda vaid kaks söestunud tukki. Kalliskivi kõhkles hetke ja lasi kuuldavale kutsuva hirnatuse. Ta hääl kajas vaevaukuuldavalt ning trobikond metstuvisid tõusid ehmatusest lendu ja kadusid metsa. Rebekagi ärkas võpatades üles ja ajas end aeglaselt sirgu. Kalliskivi pööras pea neiu poole ja sõnas: "Tere õhtust, kallis sõber. Me oleme kohal." Rebeka vaatas ringi ning hõõrus silmi. "See tundub mahajäetud, Kalliskivi. Mis siin küll juhtus?" imestas Rebeka. "Ei midagi head, selles võime kindlad olla. Kuid nüüd on meil lootust sulle süüa leida," ütles Kalliskivi ja püüdis kõlada julgustavalt. Esimese asjana suundus ta viljapuude alla ja noppis hammastega ühe ilusa õuna Rebekale. Siis veel teise ja kolmandagi. Tüdruk maiustas õunte kallal ning tundis rõõmu magusast viljast. Taluõuel avanes neile metsik pilt. Elumaja oli kõige hullemas seisus ning ainult maakivist seinad aitasid tal veel kuidagi maja moodi välja näha, põlenud oli ka laut ning selle uksed seisid pärani lahti. Neile üllatuseks olid väiksemad aidad suuremalt jaolt puutumata jäänud. Kõige kenamini säilinud aida juures Kalliskivi peatus ja lasi Rebekal seljast maha. Viimane kukkus kurnatusest istuli kuid ajas end looma najal taas püsti ja haaras raudrõngast. Õnneks polnud uksel lukku, kuid paari tõukega Rebeka seda ei avanud. Uks avanes lõpuks vägeva prõmaka saatel, kui Kalliskivi oli sellele korralikult virutanud. Toauberik oli tolmu täis ja rõske. Talade vahel kuivasid taimekimbud ning seinte ääres seisid paar vaati. Suur kirst laiutas tagumises nurgas ning nägi paljutõotav välja. Sellistes kirstudes hoiti tavaliselt riideid ja tekke. Õunte söömine oli Rebekat oluliselt virgutanud ning ta tundis iivelduse vähenemist. Ta kangutas kaane lahti ning tõepoolest, kirst oli täis koitunud vaipu ja riideid. "Siin kavatsen ma magada," hõikas ta üle õla Kalliskivile rõõmsalt. Ukse ja kirstukaane lahti jätnud suundus Rebeka Kalliskivi toel elumaja uurima. Päike oli kohe kohe loojumas ja iga valgustatud hetk oli talle eriti väärtuslik. Esmase otsimise peale leidsid nad suureks õnneks tuleraua, mõlkis pajakese ja söestunud sõle. Kerge vaevaga leiti ka kuivi puid ning valguse hääbudes tantsiskles aida ees lõkkeke. Elav tuli tõi sellise rõõmu Rebeka hinge, et ta tundis end sellest peaaegu hulluks minevat. Ta polnud mitmeid päevi sellist soojust kogenud ja ta külmad näpud tundsid varsti end paremini. Õhtu oli tuulevaikne ja tuli põles hästi ning Rebeka julges tulle visata nii palju halge kui aga tahtis. Kalliskivi jaoks oli Rebeka tule äärde laotanud vana vaiba, kuid alles pärast paljusid julgustussõnu ja valjuhäälset nuhutamist julges ükssarv tule lähedal maha heita. "Tuli pole kunagi mu sõber olnud, see kõrvetab, hävitab ja tapab," seletas ta. Tüdruk noogutas. Ta oli unustanud, et Kalliskivi on siiski metsik loom, harjunud metsade ja aasadega ning tuli oli ta jaoks pigem ohu märk. Nad istusid mõnda aega lõkke ümber ja kuulasid öölindude ja ritsikate orkestrit. Tuul oli tõusmas ja tõi varsti nendeni rasked vihmapilved. Kui tundus, et korralik sadu pole kaugel, pages Rebeka aita ning varsti magaski ta avatud kirstus mitmete vaipadega kaetud. Natuke aega kuulas Kalliskivi vihma laulu ning mõtles möödunud päevale tagasi. Tõepoolest, see talu oli Rebeka elu päästnud ning nüüd sai ta üle pika aja kuivas kohas magada. Ehavalgus ajas enese eest ära kõik vihmased varjud ja sünnitas kõikjale piimja udu. Paks kaste kattis igat muruliblet ja lehekest. Kalliskivi haigutas laialt ning suundus hommikusöögile. Ta sihvakad jalad said peagi randmeni märjaks, kui ta paremaid suupooliseid otsides ringi uitas. Ta ei raatsinud kaugele minna, sest ta tahtis olla oma sõbra jaoks kuuldeulatuses, kui too peaks ärkama. Unised pilved sõudsid ülal taevas ning kahvatu taevasina näitas end taas. Oli tõesti üks jahe ja märg hommik. Uitamise käigus avastas Kalliskivi vana kaevu ja endised köögiviljapeenrad. Mõned oranžid laigud äratasid Kalliskivis huvi ning neid lähemalt uurinud, leidis ta, et see leid võiks Rebekat väga huvitada. ta otsustas siiski oodata, kuni Rebeka ärkab oma reisiväsimusest. Päike oli juba kõrgel ning keskpäev ei olnud kaugel, kui Rebeka lõpuks ärkas. Ta tundis end hulga paremini kuid väga kuiva kurguga. Kambrist välja komberdades ei suutnud ta Kalliskivile ilusat hommikutki soovida. Käemärkide abil sai ükssarvele Rebeka soov selgeks ning ta juhatas ta kaevu juurde. Tundus, et kaev istub hea allika kohal ning seega polnud selle veel halba maitset juures. Siiski otsustas Rebeka kogu vett keeta, mida ta tarvitada kavatses. Janukustutuse peale sõi ta paar õuna, mille Kalliskivi oli noppinud. Tüdruk süütas uuesti lõkke ning otsustas seda terve päeva põlemas hoida. Mõlkis pada asetati veega tulele ja Rebeka suundus oma sõbra kannul köögiviljaaeda uudistama. "Kas sa jäksad ikka leitud vilju käes tassida?" küsis ükssarv hoolivalt. "Vist mitte," ohkas Rebeka. "Ma võtan äkki ühe lina kaasa, saan selle sees asju vedada. Mul peaks selleks jõudu jätkuma."Aias ootas Rebekat rõõmus üllatus, kui Kalliskivi leitud oranžid esemed osutusid kõrvitsateks. Need olid küll väikesed, kuid sellegipoolest söödavad kõrvitsad. Paar üksikut kartulitaime andsid samuti oma saagi ja küüslauk koos sibulaga lisasid aina rõõmuõli Rebeka karikasse. Metsistunud rosmariinilt, tüümianilt ja mündilt ning mitmetelt teistelt korjas Rebeka suured peotäied. Oma saagi viis ta lõkke äärde vaibale ja suundus Kalliskiviga õunaaeda. Muidugi peale õunte kasvas seal ka prinipuu ning üksik ploomipuu. Üks vana arooniapõõsas andis samuti oma osa maitsva ning tervisliku tee jaoks. Lai naeratus suul taris neiu oma koorma aida ette. "See aitab mind peagi jalule," rõõmustas ta ning paitas ükssarve laupa. "Aroonia tee on väga turgutav ning aitab jõudu taasada. Oh, kuuma teed sooviksin ma küll. Sa vist ei joo teed, mu sõber," uuris ta Kallsikivi käest. Viimane mõtles veidi ja vastas: "Tee? Ma ei tea täpselt mida sa mõtled selle all, kuid ma olen valmis proovima seda teed millest sa nii elevil oled." Rebeka muheles ja lubas teha suure portsu teed neile mõlemale. Ta lisas paar halgu tulle ning läks mõnda terariista otsima, millega saaks ta aiasaadusi lõikuda. Laudaseinal rippusid lambakäärid, mis polnud ammu kasutust leidnud, aga elumaja kunagise köögi asemelt avastas ta ühe hea noa. See oli piisavalt väike, et vööl rippuda ja endaga kaasas kanda. Mõningase pesemise, koorimise ja lõikumise järel podises tulel ilma soolata supp. Maitseroheline andis palju juurde kuid tavalisest soolast tundis Rebeka suurt puudust. Sellest hoolimata viis ülimalt lihtne roog ta keele alla. Magusroaks ei jätkunudki tal kõhus ruumi ning pirnid jäid puutumata. Pärast Rebekale pidusööki meenutavat einet laskus sügav uni ta peale ning ta jäi tukkuma ükssarve kõhu vastu toetudes. Kalliskivi silmitses härdusega Rebeka kleenukest magavat kogu. Ta laotas oma tiiva üle tüdruku justkui teda kurja eest varjates. Kuidas saab üks olevus olla nii abitu ja samas suuta teha nii palju, kui tal on keegi, kellele toetuda? Kuidas saab keegi olla nii ilus ning ometi seda mitte märgata vaid näha oma enda väikesi vigu? Kuidas küll mahuvad ära kõik hirm, valu ja igatsused sellesse väiksesse hinge? mõtles Kalliskivi endamisi.Ainult mõni tund oli möödunud, kui ükssarv Rebeka äratas. Taevas oli peaaegu selge ning mõnus sügisilm tõotas kesta õhtuni. Esmapilgul mõmises tüdruk rahulolematult, et Kalliskivi oli ta üles äratanud magusast unest, kuid sõbra jutu peale otsustas ta jalule tõusta. "Ma tean, et uni on sulle hea, kuid seda saad sa teha öösel. Praeguse heleda ilmaga on imehea veel varemetes tuhnida ja moona varuda. Me ei saa loota, et juhtume veel ühe mahajäetud talu juurde järgneva nädala jooksul. Lõke on juba väikeseks põlenud ja sa lubasid mulle seda teed teha," tuletas kalliskivi meelde ja tonksas ninaga Rebekat paar korda. "Hea küll, hea küll. Oota natuke. Ma teen sulle teed õhtul, siis kui on jahe. Ma lähen elumaja juurde uudistama," teatas tüdruk ja haaras ühe pirni kaasa. Kahjuks oli tuli ja varasemad rüüsted oma töö teinud ja midagi asjalikku ta ei leidnud. Siiski enne lahkumist komistas ta katkise kulbi peale. Selle vars oli suuremalt jaolt ära sulanud, kuid selle kindel kausjas kuju sobis ideaalselt vee joomiseks või supi söömiseks. Lõkkeplatsil kogus ta oma leiud ühte hunnikusse ja mõtles, mida saaks ta nendele lisada. Vaatan õige, mida saaksin nendest tekkidest ja riietest kasutada seal kirstus, mõtles ta ja tiris kogu kirstu sisu õue. Suur osa riietest oli koitanud või hallitanud, kuid nii mõndagi oli võimalik säästa. ühest pooleldi hallitanud kalevist käristas ta pikki ribasid, mis sobisid sääremähisteks külma vastu, linasest riidest keerutatud nöör sobis viimaste sidumiseks ja riideribad said sokkide asendajaks. Peale selle teki, mida kasutas Kallisikivi leidus vaid üks piisavas heas korras villane tekk, mille Rebeka kaasa tahtis võtta. Hõõguvatest sütest sai peagi väike tuli üles ja tüdruk söötis näljastele leekidele hallitanud ja koitanud riiet. Kogu see riiete tarimine ja uitamine oli ta ära väsitanud. Kalliskivi oli läinud lähedale karjamaale, et keskpäevast kerget einet võtta. Rebeka otsustas samuti einestada ja hommikul lõigutud köögiviljadest tegi ta endale kena lõuna. Podisevat pada vaadates tuli talle hea mõte. Linast, mille sees oli ta aiasaadusi vedanud, käristas ta mitu riidetükki, mis olid suhteliselt puhtad. Siis ladus ta nende sisse hoolega korjatud maitsetaimede kogu. Ta krimpsutas suud. Hunnikud olid õige väikesed. Varude täiendamise retk ei kestnud eriti kaua ning tema tüümiani, rosmariini ja mündi varud suurenesid märgatavalt. Arooniat polnud tal kahjuks võimalik kaasa võtta, sest see kippus kergesti käärima ja määris riideid. Kui nüüd pajukoort kuskilt leiaks. See on hea valuvaigisti ja palaviku alandaja. Kindlasti tuleb teekonna jooksul kasuks, Kuigi selle maitse pole just kõige parem. Samas angervaks oleks ka väga kasulik, seda võiks siin kasvada küll... Kalliskivi tümpsuv astumine segas Rebeka müttelõnga ja tüdruk tõstis silmad sõbra poole. "Terekest, mu sõber," ütles Kalliskivi ja nuuskis tüdruku õlgu ja juukseid. "Terekest, sullegi," vastas Rebeka ja paitas looma pikka nägu. "Kas lõuna on söödud? Kas teeme teed ja arutame plaane?""Minugipoolest.""Tunne end mugavalt, ma toon puid juurde ja vett ka.""Oota, ma aitan sul pada tassida," pakkus Kalliskivi ja võttis mõlkis pajakese hambusse. Vesi sai tassitud, puud toodud ja nõnda seadsid kaks rändurit end tule ümber sisse. Korraga meenus Rebekale üks oluline asi. "Kuule, ma pole su kompressi vahetanud." Kalliskivi tõstis oma tiiva mugavamasse asendisse Rebeka jaoks ning ootas, kuni tüdruk oma asjatoimetused lõpetab. Tänu taevale ei olnud haav halvaks läinud ja see nägi nüüd üpriski kena välja. Tundus, et hetkel ei vajanudki see kompressi. "Ma ei pane talle hetkel midagi peale. Sa pead lihtsalt jälgima, et sa selle poole peal ei lama ja ei lase seda märjaks minna," juhendas Rebeka. "Nõndaks," sõnas Kalliskivi ja sättis oma tiibu. "Ma saan aru, et tunned end paremini kui enne. Sul on silmades see säde tagasi, mida ma nägin me kohtumisel. See on hea. Oled oma jõudu tagasi saamas." Rebeka noogutas, "Jah, enesetunne on mul palju parem. Jõud hakkab samuti tagasi tulema. Korralik soe toit ja tuli on oma hea töö teinud. Arvan, et jäksaksin varsti teele asuda.""Imeline! Mul oligi mõttes asuda teele homme hommikul kui võimalik. Ööd lähevad üha külmemaks ja sügistormid võivad meid iga hetk tabada. Meil on vedanud selliste selgete ilmadega nagu need eile ja täna olnud on. Ma näen, et oled oma teemoona juba kaasa pakkimas," märkis Kalliskivi silmitsedes juba kinni seotud ürdikotte ja asjakeste hunnikut. "Kui sulle tõesti sobib, siis asume homme veidi pärast koitu teele. Aga siin on üks küsimus, mille kohta tahaksin selgust. Ma mäletan, et olid teel Tarasesse," Rebeka noogutas kinnituseks. "Hüva, meil on kõige targem minna üle mägede, mis meist jäävad umbes lõuna poole. Meil kulub vist umbes kolm päeva, et nendeni jõuda. Zirma teed pidi jõuame teisele poole ja mäe jalamilt mitte kaugel asub Maara küla. Sealt läheksin ma kaarega mööda. Kuid samas tahad sa vist midagi sealt osta. Mul pole õrna aimu mida. Äkki seda teed?" Kalliskivi tegi viimast sõna öeldes naljaka grimassi, mille peale Rebeka naerda turtsatas. "Jah, mu sõber. Maarast tahaksin ma tõesti läbi minna. Leivast ja juustust tunnen ma küll puudust, see on ikka täitvam toit kui õunad ja kõrvitsad. Aga jätka palun," ütles tüdruk. Ükssarvik hingas sügavalt välja ja jätkas: "Niisiis lähed sina Maarast läbi. Kuidas see kõik toimub, arutame hiljem. Pärast seda saame jätkata metsas nii umbes poolteist päeva kuni jõuamegi Tarase linnani. Mis seal edasi, ei oska ma küll öelda." Rebeka mõtles paar südamelööki. "See tundub sobiv," lausus ta viimaks, kuid Kalliskivile ei jäänud märkamata murevari Rebeka näol. Tal tundus olevat südamel küsimus, millele ei olnud ta veel vastust saanud. "Rebeka, mida sa Tarasest otsid?" küsis Kalliskivi endalegi ootamatult. Küsimus oli mõtlematult üle ta huulte libisenud. Tüdruku silmad vilksatasid Kalliskivi poole ja peatusid siis pajal. Vesi oli just keema läinud ja Rebeka tõstis paja tulelt ning viskas vette mitu peotäit aroonia marju. "Tead, Kalliskivi," lausus tüdruk vaiksel häälel. "Ma polegi sulle rääkinud, kuidas ma õieti siia metsa sattusin ja miks ma Tarasesse lähen. Kui keegi teine inimene minu käest seda küsiks, ei vastaks ma talle ausalt, kuid sina, mu sõber ja kaaslane, oled saanud mulle väga armsaks. Ma tahan sind selles usaldada. Kuid ma palun sind, ära hülga mind, kui seda lugu kuuled. Ma ei taha oma morni minevikuga teisi vaevata." Kallisikivi silmitses oma sõpra hellalt. "Ma kuulan."Nõnda jutustas Rebeka oma elust tädi Gobeli juures, nendest väsitavatest päevadest ja igatsusest tunda oma vanemaid. Ta kirjeldas ema kirja leidmist ja napisõnaliselt hommikust mõrvajuhtumit, sellele järgnevat ärevat ööd ja metsa põgenemist. Kogu selle aja kippus ta hääl värisema ja keel sõlme minema, kuid ta jätkas vapralt oma jutustust. "Ma pole end kunagi nii hüljatuna tundnud kui too öö," ütles Rebeka õlgu väristades. "Mu lähedaseim pereliige andis mu välja, mind süüdistatakse kõrgeima klassi reeturlikkuses ja kõige selle keskel on mul tilluke lootus üles leida mu isa. Mu ainuke juhtnöör temani jõudmiseks on Tarase linn ja mees nimega Sefanja." Tekkis vaikus, mida täitis vaid lõkketule kohin ja praksumine. Kalliskivi tahtis midagi öelda, kuid ei suutnud. Tundus, et Rebeka pole oma lugu veel lõpuni rääkinud. "Kuid pärast seda kohutavat ööd saabus päev ja ma kohtusin Kuningas Annoni endaga." Ükssarvik ajas silmad imestusest suureks. "Selle Kuningaga, keda mainis too surnud mees? Metsas?""Seesama Kuningas, jah. Vahel tundub see mulle nagu unenägu, kuid siis vaatan ma kirjarulli, mille ta mulle andis ja siis suudan ma seda isegi uskuda. Ta on kogu selle maa tegelik valitseja, Tuule merest Tundmata veteni. Maa oli jagatud asevalitsejate vahel, seni kuni ta tagasi tuleb, aga ta vasallid tõusid ta vastu ja nüüd mõne inimpõlve jooksul on need valitsejad temast võõrdunud ja nimetavad Annoni pooldajaid reeturiteks. Tead, Kalliskivi, ta on kõige armastusväärsem isik, keda olen kohanud. Tolsamal hommikul astusin ma tema teenistusse, mul polnud enam midagi kaotada. Nüüd sa siis tead mu lugu ja põhjust, miks ma siiani metsas hulgun," lõpetas Rebeka oma jutustuse ja pani pea põlvedele. Ta ei tahtnud vaadata Kalliskivi poole, sest kartis tema reaktsiooni. Tema õuduseks kuuliski ta kuidas Kalliskivi end püsti ajab. Paar pisarat libisesidki mööda ta põske alla ning ta kurk tõmbus kokku. Nüüd ta lähebki minema. Ma hirmutasin ta ära, mõtles ta ahastavalt. Kuid ta sõbra sammud tulid tema poole. Siis tundis ta kuidas ükssarvik oma pehme ninaga teda müksas ja ta juukseid sasis. Looma soe hingeõhk tundus rahustav. Rebeka sirutas käed ja haaras ükssarve koonust ning tõmbas õrnalt Kalliskivi pea oma käte vahele. See oli justkui kallistus, millest ta otsis lohutust. Rebeka oli end teinud haavatavaks selle olevuse juures ja hirm selle tulemi ees tahtis purustada seda klaasõrna lootust. Lootust turvalisusele ja mõistmisele. "Oh, mu armas sõber," pahistas Kalliskivi leebelt. "Kas sa päriselt uskusid, et ma su elu tundma õppides su hülgan? Su elu on täis valu ja kurbust, üksindust, kuid ma näen, et selles on ka lootust, see säde su silmis pole kadunud ja üle tüki aja on sul silme ees eesmärk, lausa lootusrikas eesmärk. Sa ei ole enam üksi sellel teel, mu sõber," lausus Kalliskivi hellal toonil. Rebeka vabastas sõbra pea oma embusest, ta silmist voolasid pisarad. Kallisikivi sasis oma mokaga tüdruku põlvi ja juukseid ning häälitses nõnda nagu mära oma ehmunud varssa rahustab. Kui pisaravoog oli lakanud, tõstis Rebeka silmad üles. Talle vaatas vastu pikk hobusenägu heleda sarvega. Kõrvad ettepoole ja silmad suured, nägi Kalliskivi tüdruku vaatenurgast päris naljakas välja. Väike naerupahvak tõi ta suunurgad ülesse ja ta silmad lõid sätendama. Ta silitas siidjat nina ja ütles: "Oi, Kalliskivi, kui hea meel mul on, et ma just sinuga kokku juhtusin! Sa oled ikka tõeline sõber." "See võib nii olla, armas," vastas Kalliskivi ning sammus enda aseme juurde. Vaip hambus, tagurdas ta ettevaatlikult tüdruku kõrvale ja sättis end lamama. "Kuid kui tohib küsida, siis mis on sellest teest saanud?" päris ta kõrvu lingutades. Järgmise päeva koidu aegu äratas ükssarvik tüdruku oma hobusekõdituse abil. "Mmm, Kalliskivi. Natuke veel," mõmises Rebeka uniselt ja keeras end veel tihedamalt teki sisse. Kalliskivi aga haaras mokkadega tekist ja sikutas selle magaja õlult. Rebeka sirutas uimaselt käe, et tekist haarata ja tõreles: "Kalliskivi, jäta järele. Kas me ei võiks natuke oodata minekuga." Teki kompsu otsa visanud, vastas ükssarvik vaid kerge müksuga. "Olgu, olgu! Ma kohe tulen..." mõmises Rebeka ja ajas end istuli. Ta juuksed olid väga sassis ja sattusid talle pidevalt silme ette. Taevas oli kahvatu hall mass. Puudemassiiv eristus teravalt taevakaarest, kuid vähehaaval vähenes nende kahe kontrast ja teised unised värvid ujusid pinnale. Peale värskendavat näopesu ja kerget hommikusööki sättis Rebeka oma kompsud Kalliskivile selga. Ustava pajakese sisse läks kõik, mis kartis niiskust, tule tegemiseks vajalik hakatis ja viimane kõrvits. Vastukaaluks oli linast kotitäis õunu ja pirne. Need olid omavahel ühendatud riidejuppidest keerutatud nööri abil ja kõlkusid ükssarve seljal. Kalliskivi vaiba pani Rebeka samuti sõbrale selga ja istus selle peale, oma kaks tekki sättis ta enda ette. Päike hakkas peagi puude võrade vahelt piiluma kui kaks sõpra teele asusid. Kallisikivi tundis seda metsa paremini kui Rebeka ning loomulikult sai temast teejuht. Järjekindlalt tüüris ta põhja poole ja püüdis silmata Jahsera mäeaheliku. Päeva lõpu poole muutus metsaalune maastik künklikumaks ning võsaseid kohti leidus nüüd hulga vähem. Kui maastik seda lubas, lasi Kalliskivi veidike traavi, et Rebeka taas sõiduga harjuks. See raputamine ei olnud küll Rebekale meelt mööda ja rohkem kui ühe korra tuli mõni sõlm lahti ja pada koos õunakoormaga kukkus lehtede keskele. "Me peaks midagi kindlamalt välja mõtlema, kui ma galoppi hakkan laskma. Sul on vaja oma asjadega ka seljas püsida siis kui mõni metsloom mind taga ajama hakkab," hoiatas Kalliskivi. Kui lõpuks Rebeka sobivale laagriplatsile jõudes sõbra seljast maha libistas tundis ta end väga väsinuna. Tema tagumik oli tuim ja pea lõhkus valutada. Kuid see polnud midagi võrreldes sellega, mis ta hommikul tundis. Peaaegu kõik kohad olid ratsutamisest ja maas magamisest kanged ning ta kahtles kas ta Kalliskivile selgagi suudab istuda. Suure ähkimise ja puhkimise saatel see viimaks õnnestus ning nad jätkasid teed. Kaks päeva rühkisid nad edasi. Mida lähemale nad mägedele jõudsid, seda harvemaks jäi mets ja siis tuli ka Jahsera sinetav hall siluett puude vahelt nähtavale. Maapind tõusis väikse kalde all, mida kõige rohkem tundis Kalliskivi. Traavitamised ja lühikesed galopitamised täitsid nende teeloleku aega ja pauside ajal sai Rebeka vaid oiates maas lamada või valutavaid lihaseid sirutada. Hetkel ei osanud ta küll ratsutamisest suurt mõnu tunda, kuid oli sellegipoolest Kalliskivile ülitänulik, et too lubas tal enda seljas sõita. Rebeka väsis veel kiiresti ja ta pea valutas tihti, kuid ta kogutud rohud turgutasid teda igal õhtul. Paju koort leidus samuti külluses ning selle kibe tee leevendas ta tuikavat pead samuti. Igaljuhul olid nad kolmanda päeva õhtul jõudnud juba päris mäejalamile ning siit pidid nad suunduma veidi itta, et üles leida Zirma tee, mis oli parim viis läbi mägede. Hommikul teele asudes laotas Rebeka Kalliskivi ja enda teki üle ükssarviku suurte kokkuvolditud tiibade nii hästi kui suutis. Oli lootust et tema väljaulatuvaid tiibu keegi ei märka, kuid sarve osas tuli neil lihtsalt loota hea õnne peale. Selle katmine ärataks rohkem tähelepanu. Varsti jõudsidki nad teele ja järgnesid selle kõveraid käänakuid, kui see üles mööda pruunikaid nõlvi siugles. Harali olevad puud katsid poolkivise tõusu, sammaldunud kivimürakad seisid tee ääres justkui kössis gnoomid. Rebeka vaatas suurte silmadega seda maastikku. Ta selja taga laius kohev rohelise ja oranši kirju metsalaam, mis sulas aegamisi kahvatu sügistaevaga kokku. Mägedele lähenedes tükeldus metsa ühtlane mass väiksemateks saludeks ja harali kasvavaid puid leidus üha rohkem küngastel. See nägi välja nagu taanduv sügisvärvides merelaine, mis oma metsikuses oli vastu Jahsera mägesid kihutanud ja oli nüüd oma taganemisel jätmas endast maha vahutorte puude näol. Nüüd juba sügiseselt kollased rohuväljad, kus suvel olid vohanud aasalillede armeed, tundusid pooleldi katmas kiviseid tippe nagu tekk. Tõepoolest, sellest kollase, pruuni ja rohelise kirjust vaibast sirutasid end taeva poole kulunud tumedad kaljud. Nad kõrgusid ees ja mõlemal tiival, jättes silmapiiri enda kohati sakiliste kõrguste taha. Teatud kõrgusele jõudes, sisenes tee lühikesse, kuid järskude äärtega orgu. Sealt edasi ronis ta mööda selle külgi kõrgemale ning siugles mäeküljelt mäeküljele. Enamjaolt oli Zirma tee hea läbitavusega, kuigi tal esines ka verdtarretavaid pöördeid ja lõike. Mida kõrgemale Kalliskivi ja Rebeka jõudsid, seda tugevamaks muutus tuul ja taamal kiiresti sõudvad vihmapilved lubasid neid peagi märjaks kasta. Suuri vihmasadude esinedes oli oht jääda kivivalingu alla. Tee ajutine kõlbmatuks muutumine polnud samuti välistatud. Seepärast otsustasid teelised nii pea kui võimalik ulualust otsida. Nad olid oru nõlvade suhtes poolel teel välja, kui esimesed vihmapiisad langesid maapinnale. Rebeka muutus juba murelikuks, kui nad silmasid väikest teerada, mis peateelt kõrvale kaldus ja sisenes kaljude vahelisse laia lõhesse. Selle lõpus peitis end järsk rohtunud nõlvak, millel lebas ohtralt suuri kivilahmakaid. Paar pikliku nendest olid kuidagi langenud vastu kaljuseina ja nende all tundus olevat piisav ruum, kus nad võisid varju leida. "Noh, see on parem kui mitte midagi," tõdes Kalliskivi natuke mornilt. Talle ei istunud need kaljud ja avarus. Polnud enam ka ühtegi puud, mille all oleks võinud varju leida. Vihmavaling tihenes ja tillukesed veenired hakkasid mööda kaljusid alla jooksma. Hallus mähkis endasse kaugemad rahnud ning täitis kõik urkad oma niiske hingusega. Tuul ulus ja vingus, kui ta läbi kivise labürindi sööstis. Mõlema teelise tujud polnud just helged ning niiskuse ja külma kombinatsioon tegi olukorra veelgi trööstitumaks. Rebeka istus Kalliskivi turjal ja püüdis kuidagi tukastada, kuid huvitaval kombel rändasid ta mõtted oma isa juurde. Lootus teda leida kannustas tüdrukut tagant ning oli saanud kinnisiteeks. Muidugimõista oli Kuningas Annoni teenistuses olemine samuti oluline, kuid Rebeka arvas, et kui ta oma isa leiab, siis saavad nad koos Kuningat teenida. Ta isa teadis kindlasti, kuidas see pidi käima. Aga kuidas õieti nägi välja tema isa Oobed? Tal on kindlasti tumedad juuksed nagu mul, võibolla on tal isegi pisut halli juustes. Ma arvan, et tal on ilusad silmad ja tugevad käed. Isadel ju tihti on sellised käed. Olen ma üldse tema nägu? Või hoopis ema moodi? Mul on nii raske ju ette kujutada, milline ta välja näeb kui mul pole ainsatki mälestust temast. Äkiline kõuemürin ehmatas Rebekat. See kaikus üle Jahsera mägede ning valgustas kõike vaid silmapilguks. Mida ma üldse talle ütlen, kui me kohtume? Kas ta üldse mind ära tunneb? Ei, ma ei pea sellele hetkel mõtlema, ma pean esmalt selle Sefanja üles leidma. Kas see vihm ka kunagi järgi jääb? Nõnda veeretas tüdruk enda peas mõttelõnga kuni uni temast võitu sai ja ta rahutusse unne suikus. Mitmeid kordi öö jooksul ärkas ta pooleldi üles, tihti selle tõttu, et oli külm või ta hakkas Kalliskivi seljast maja libisema. Koit andis endast märku vaid halli helendusena. Pilvkate oli veel väga paks ning valgust paistis veel väga vähe, kuid vähemalt oli vihm lakanud. Kalliskivi võdistas end ja haigutas laialt. Talle tundus, et on hea aeg minekuks, kunagi ei võinud teada, millal järgmine torm nendes mägedes neid võis üllatada. Raputuse peale oli ka Rebeka unest toibunud ja ta püüdis silmi pilgutades midagi enda ümber näha. "Kas hakkame liikuma, sõber?" küsis Kalliskivi oma pead keerates. Tüdruk noogutas ja üritas kompsust mõne õuna koukida. Oma ürdikogust otsis ta välja mündilehed ja näris neid mõtlikult, lastes maitsetaime erksal maigul oma unist pead virgutada. Tagasi teele jõudnud nägi Rebeka ühtlast halli maailma. Org nende vasemal käel oli üleni nähtamatu ja tee nende ees vaevuseletatav paari meetri ulatuses. Mida kõrgemale nad jõudsid, seda jahedamaks läks õhk ja seda märjemaks muutusid Rebeka riided. Me vist kõnnime pilve sees, mõtles ta. Kallisikivi käis silmad suured ja kõrvu lingutades, püüdes kuulatada ja tunnetada kuristikke tee kõrval. Möödusid tunnid ja varane hommik väljaspool udu ja pilvi täitis kõik oma kahvatu valgusega. Vahel ampsas Kalliskivi teeäärsetelt mätastelt suutäisi, ta keeldus viisakalt Rebeka pakutud õuntest, mida tüdruk talle paar korda ulatada üritas. "Mina saan rohtu süüa, sina aga mitte. Hoia neid maiuseid enda jaoks," julgustas sõber teda. Nii möödus veel mitu tundi, mille jooksul suutis Rebeka veel mõne õuna ära süüa ja juua jääkülmast ojakesest tee äärest. Sellesama oja kaldal tegid nad peatuse. Vesi hüples mööda kaljut alla ja jooksis üle tee, kus ta pärast vaikse sulina saatel edasi tõttas. Rebeka jaoks oli vee sulin ülimalt meeldiv ja rahustav keset kogu seda paksu vaikust ja häma. Viimaks jätkasid nad oma teed, mis kaldus juba allamäge. Kalliskivi üllatasid mõned järsud langused ja pöörded. Äkitselt märkas Rebeka nende ees ja varsti ka kõrval kõrgeid sambataoilisi asju, kui üks neist lähemale jõudis tundis ta ära kiitsaka kuuse. Neid tuli üha rohkem, mida enam nad mööda mäekülgi laskusid. Need kuused nägid väga salapärased välja, nagu hiiglaslikud odad, mis on unustatud mõne ammuse mäehiiu poolt siia seisma. Teerada siugles nüüd vaikselt mööda väikest kallakut alla. Rebeka märkas, et nende ees kõrguvad kaks lähestikku seisvat sammast. Algul pidaski ta neid kuuskedeks, kuid lähemalt neid silmitsedes osutusid need tõepoolest kaheks piklikuks kaljurahnuks, mis olid rohmakalt tahutud sammaste taoliseks. Need olid mitmeti kulunud ja neid kunagi kaunistanud graveeringud olid peaaegu kadunud. Sammal ja muud samblikud lisasid nende mornile eksistentsile väheke värvi. Nad nägid pigem kurblikud välja, kui hirmutavad. Meenutus ammustest aegadest, kui Zirma tee alles loodi ja maal valitsesid teised kuningad. Astudes nende kahe samba vahelt läbi, tundus Rebekale, et nad on astunud läbi mõne portaali, sest teisel pool sambaid kadus äkitselt udu ja külm päike tervitas neid oma jahedate kiirtega. Kalliskivi nõksatas korra seisma ja pahistas hingata. Värv tuli tagasi nende maailma, küll mitte säravroheline, kuid tuhmim rohelus ja kollased toonid. Värskendav tuul oli täis vihma ja kuuseokaste hõngu. Mõned poolmetsased rohtus künkad ja uduvine varjasid suurepärast vaadet Tarase orule ning teeliste ees laius rohtus nõlvad üksikute kuuskedega. "Vau," suutis Rebeka vaid sosistada. Kalliskivi sirutas korra tiibu ja haigutas. "Mmm, küll on hea udust väljas olla. Ja see vaade on vist selge ilmaga veelgi hingemattev," sõnas ta uniselt. Teerada vonkles laisalt allapoole väiksesse lohku, kus sulises mägiojake. Rebeka soovis taas janu kustutada ning Kalliskivi lasi ta seljast maha libiseda. Vesi oli niisama külm kui enne ja maitses oivaliselt. Nüüd seisis nende ees veel viimane tõus. See oli üsna vaevaline ettevõtmine, sest vihm oli kivid ja muldkatte üpriski libedaks muutnud. Päris mitu korda libastus Kalliskivi ja tüdruk kartis, et ta kohe kohe kukub koos sõbraga külili ja jääb tema alla. Tänu taevale midagi sellist ei juhtunud.Varsti tõusidki nad suure rohtus künka tippu, kust oli näha all laiuvas orus üht keskmise suurusega küla. Seda übritsesid metsaviirud ja põllulapid koos karjamaadega. Korstendest tõusis halli suitsu ja oli kuulda nõrka turu suminat. Mäeahelik kõrgus teeliste selja taga ja mööda selle külgi liuglesid alla rasked vihmapilved. Külm päike pani nende ääred särama. Nähtavus oli küll halb, kuid Rebekale tundus, et pilvede ja udu tagant paistsid põhjast Erothari mägede siluetid. Kui ilm oleks olnud veidi selgem, oleks nende igilumega kaetud tipud pilvede tagant välja piilunud. Küla nende ees oli Maara ja see paiknes koos suure Tarase linnaga Jahsera ja Erothari mägede vahelises orus. Oru idapoolsest osast algasid viljakad rohumaad, mis jooksid kirdesse kuni Suure järveni. Idapoolsed väljad oli enda alla võtnud ribapõllud ning veelgi rohkem karjamaid. See oli väga viljakas maa, kus kasvatati palju kariloomi, eriti aga hobuseid. Hobuse ja villamüügist saadud rikkus oligi Tarasele toonud au ja kuulsust. See oli parim koht, kust hea hinnaga ratsahobune endale osta. Maara külagi oli arvestataval jõukal järjel ning kohalikud tunnistasid, et see lausa õitses, kuid see polnud mitte ainus asi, mis seal piirkonnas õitses. Mugav elu oli küll kättesaadav, kuid need, kes sellest ilma jäid pidid orja kombel oma elatist teenima: kas kõrts, lõbumaja või põllutöö. Kõik tahtsid hästi elada, kuid tööst tundsid rõõmu vaid vähesed. Selle eest lausa põgeneti erinevate meelelehutuste embusse. Leidus ka neid, kes aga pideva rabamise kõrvalt ei osanudki puhata ning tihti lõpetasid sellised inimesed oma elupäevad kibeduse mülkas. Peale selle oli tolle küla laadad kurikuulsad oma riukalike kaupmeeste ja suurte tänavakakluste poolest.Rebeka polnud kunagi siinpool Jahsera mägesid viibinud, kuid ta oli natukene kuulnud sellest piirkonnast. Peamiselt küll kuulujuttude kaudu, kuid see oli hetkel piisav. Tüdruk sammus koos ükssarvega mööda rohetavaid ja poolraagus puudesaludega kaetud nõlvi küla poole. Nad ei julenud päris mööda teed käia ning sestap' hoidsid nad puude ja võsa varju. Linde ei laulnud eriti, kuid tuule müha oli pidevalt nende ümber. Vihma ei sadanud, kuid mägedes kogetud tormi niiskus ei olnud tüdruku riietest haihtunud ja nüüd sai külm seda ära kasutada. Korra või paar unistas ta soojast tulest koldes ja pehmest voodist. Rebeka leppis Kalliskiviga kokku, et viimane jookseb ümber küla metsa ja pärast ühineb Rebeka temaga kui tal asjatoimetused on tehtud. Veel enne, kui päike hakkas õhtusse vajuma, jõudsid nad küla piirini. Seda märkisid karjamaad, kus mäletsesid lambad ja lehmakarjad. Siin pidid Rebeka ja Kalliskivi ajutiselt hüvasti jätma. "Oota mind siis teisel pool küla, nagu rääkisime. Võibolla veedan tänase öö külalistemajas, seega ära ehmu, kui mind ei ilmu ööhakuks. Ma luban, et kui midagi tõsist ei juhtu, siis näeme üksteist taas hiljemalt homse päeva õhtul. Ole ettevaatlik palun," manitses Rebeka oma sõpra paitades. Kalliskivi sasis mokkadega tüdruku õlga ja lausus tasa: "Sina samuti, mu sõber."Rebeka jõudis turule just enne selle sulgemist. Tagasihoidlikul platsil askeldasid hilised ostjad ning müüjate hõiked täitsid varase õhtupooliku õhku. Paari vaskmündi eest ostis ta juustu ning nurgapealsest pagarikojast leiba, mis polnud enam eriti värske, kuid ometi parim, mida Rebeka viimase nädala jooksul oli saanud. Leiva ja juustu lõhn hullutasid ta väsinud meelt nii et ta sealsamas leivakannika ja juustu tüki alla kugistas. See oli tema jaoks nii oivaline eine, et ta süües sulges silmad ja lihtsalt nautis lihtsaid maitseid. Oma söögi lõpetanud, jalutas ta veel lettide vahel ringi. Rebeka tundis kergendust, et ta sai taas inimesi näha. Ta polnud ju ühtki teist elavat hinge peale Kalliskivi kohanud tükk aega. Kuid siis meenus talle äkitselt, miks ta oli just metsas varju otsinud. Ärevus hiilis ta selja taha ja järgnes talle igal sammul. Rebeka ei saanud kindel olla, kas proua Gobel teda veel otsis ja kas kuuldused reeturist olid juba jõudnud Maarani. Ta püüdis kauba uudistamist nautida ja müüatele naeratada ning samas tähelepanu mitte kaotada. Siin müüdi tõesti igasugu tarbeesemeid: köögivilju, küünlaid, korve ja liha. Peale söögipoolise leidus seal ka igasugu pudi-padi. Näiteks talismane, mis pidid kandjale õnne ja tervist tooma. Rebeka kahtles sügavalt, kas need tõepoolest kandjat õnnelikuks tegid. Mida rohkem ta inimesi uuris, seda rohkem märkas ta nende morne ja lootusetuid nägusid. Juhtumisi kõndis ta parasjagu mööda teadetetahvlist. See oli lihtsalt püsti aetud palk, millele kinnitati oluliseimaid teateid. Rebeka tahtis just sellest mööduda, kui ta silmas ühte kuulutust. Seal seisis: "Tema aulise isanda, parun Salma? korraldusel, antakse rikkalik autasu sellele, kes annab üles riigi reetmises süüdistatava. Kirjeldus: noor naisterahvas, tumedad pikad juuksed, keskmist kasvu, kannab Nimetu kuninga vappi kaelas. Nimi: Rebeka. " Paberi nurka oli kritseldatud ka Annoni vapi kujutis ning selle kõrval ilutses paruni pitser.Kähku pani Rebeka käe rinnale. Õnneks oli ripats ta kleidi all peidus. Ta ohkas kergendunult ja pilgutas silmi. End hetkega kogunud, sundis ta oma jalgu edasi astuma. Mida ma teen? Sõna on ka siiani jõudnud. Hea, et ripats oli peidus, muidu oleks teab mis juhtunud. Rebeka vaatas võimalikult emotsioonitu näoga ringi. Tundus, et keegi ei teinud temast eriti välja. ***See peab olema tema. Ta sobib kirjeldusega kokku ja pealegi, teadet lugedes katsus ta käega rinnaesist, justkui kontrollides ripatsi olemasolu. Pealegi näeb ta välja ka selline, nagu ta oleks mitmeid päevi metsas või kraavis peitnud. Vean kihla, et see on tema, mõtles karamellikarva juustega noor naisterahvas, kes oli võõrast neiut silmitsenud juba mõnda aega. Ta oli lõpetamas oma ostlemist ja soovis enne pimedust koju jõuda. Siis turgatas talle pähe üks idee. Korjanud maast ühe puulaastu ja söekillu, kirjutas ta midagi laastule. Üks poiss istus küünalde leti juures, tundus, et ta valvas oma ema lauda. Karamellikarva juuste kandja astus poisi juurde ja sosistas kummardades talle midagi kõrva. Poiss noogutas ja laast rändas tema kätte. Püsti tõusnud, jooksis ta võõra tüdruku poole.***"See ei saa ju olla õige aadress," sosistas Rebeka ärevalt. Kõrvaltänav, kuhu teda puulaastuke oli toonud tundus ülimalt kahtlane. Kleepuv pori ja praht vedeles tänaval koos katkiste puukastidega. Majad olid päiksest pleekinud ja ülimalt lihtsad. Hämarus oli peaaegu täielikult üle küla laskunud ja Rebeka tundis tõsist muret selle üle, kuidas ta elusalt siit külast välja saab.Äkki ilmus üks käsi, mis tõmbas ta avatud uksest sisse. Uks sulgus sama vaikselt kui oli avanenud. End ringi pöörates märkas Rebeka noort neidu. Umbes sama vana kui ta ise, võibolla veidi vanem. Tal olid karamellikarva juuksed, lühemad kui Rebekal, säravpruunid silmad ja ta kandis lapitud punast kleiti.Neiu surus sõrme suule, vaevu peatades Rebeka karjatuse.