Taevane Pärand

Nähtamatu minek

Neil oli vaja plaani. Plaani külast välja saamiseks.
Aga kuidas sa lihtsalt jalutad välja külast, mis kubiseb valvusitest ja käratsejatest linnarahvast.
Põgenemine tundus võimatu sellises olukorras.
Kassandra mõtles pinksalt, aga ei suutnud midagi välja mõelda.
"Peab olema midagi paremat kui lihtsalt linnast välja hiilimine. Meid nähtakse ja siis pannakse meid vangi, kui teada saadakse, kes me oleme," arutles Kassandra kõvasti. Rebeka sammus toas edasi-tagasi ja pilk kaugusse suunatud.
„Midagi tõhusamat. Hmm...kui just...ei see ei sobi. Aga kui mitte..."
Ta kargas püsti ja hakkas käsi plaksutama. Hüpates ja hõisates, vaatas ta Rebekale otsa, kes vahtis segaduses näoga vastu.
"Tule! On midagi mida sa pole veel näinud."
"Mida?"
"Ära vaata mind selliselt ja tule! Noh mis lahti? Lõid tummaks jah?"
kõhistas ta vaikselt naerda. Kassandra tiris ta väikse põrandaluugi poole, mis avanes suure krigina saatel.
Nähtavale tuli trepp ja nad ronisid alla. Hoides küünalt ühes käes,
astusid nad alla rõrskesse pimedusse.
Kui silmad pimedusega harjusid, märkas Rebeka nurgas üht kirstu, mis oli nii tolmune, et vaevalt sai aru nikerdistest selle puisel pinnal.
Kassandra puhus, ja nähtavale tuli sama tuttav vapp. Kui ta kirstu avas, tõusis sealt tolmupilv ja hetkeks ei näinud nad midagi, aga kui tolm hajus, tuli nähtavale kast.

Rebeka turtsatas ja muigas, vaadates Kassandrale otsa, kes sammuti muigas. „Pane tähele, jäegmine on karp," ütles Rebeka kaaslasele kulme kelmikalt kergitades.
Aga kastis ei olnudki karpi.
Seal oli hoopis...

...kaks kokku rullitud keepi. „Näh, ma juba lootsin," nähvas Rebeka naljatades. Ka Kassandra muigas lõbustatult. Need keebid läikisid küünlapaistel siniselt. Nad olid hõbejad, õhkõrnad keebid, silm lausa puhkas nendel.
Rebeka võttis ühe kastist ja katsus seda, see tundus kui voolav vesi tema sõrmede vahel. Silmad suured, küsis ta: „Mis need veel on? Nad on nii õrnad."

"Mu üks pärandustest, need on nähtamatuks tegevad keebid."
Ütles ta uhkelt. "Kuidas ma ise nende peale ei tulnud. Nendega saame hõlpsasti valvuritest mööda." Kassandra sulges ettevaatlikult kirstu ning lahkus umbsest ruumist päevavalguse kätte. Ta lasi Rebeka endast mööda ning sulges hoolikalt luugi.

Kui öö saabus, võtsid nad keebid, ja astusid tähisesse öösse.
Tõrvikud lõõmasid ja valvurid kõndisid mööda inimtühje tänavaid.
Kivid krudisesid vaikselt, kui nad edasi kõndisid.
Kui nad järgmisele tänavale jõudsid, oleksid nad äärepealt kahele valvurile otsa põrganud.
Nood kaks vahtisid lihtsat kauguses paistvate tõrvikukuma poole.
"Küll tahaks teada, mida kuningas teeb nende kahe tagaotsituga, kui ta nad kätte saab," ohkas esimene valvur.
"Neile on määratud vangistus ja siis
surmanuhtlus. Ma tahaks näha praegu nende nägusid, kui nad teada saaksid, mis neid ees ootab." Kaks soldatit naersid laginal ning jätkasid kõnalust.
Aga rohkem tüdrukud ei ihanudki kuulda, vaid jooksid läbi tänavate, et jõuda kiiresti välja sellest jubedast külast. Nad lipsasid hääletult avatud väravast välja ning põikasid napilt väravahoidja jalgade eest kõrvale. Kumbki ei julgenud iitsatadagi. Nende jalad sõtkusid juba porist peateed; selle paremal pool üle nõlva võis näha metsa tumedat piirjoont. Üle künka joostes paiskus küljelt neile vastu jäine niiske tuul takistades neid veidi, kuid peagi olid nad kaitsvate puude varjus. Kui nad olid just metsa alla jõudnud, kuulsid nad üht imeilusat laulu. See tundus tulevat igast küljest korraga. See tuli aina lähemale.

See laul oli liiga ilus, et tundus, nagu teeks seda mõni ebamaine olend.
Tüdrukud tardusid. Puude vahel helendas soe kuma ja nähtavale tuli kõige ilusam lind.
Ta oli leekivkuldne ja punane. Ta pikad sabasuled helendasid kuldselt ja ta merevaigu silmad särasid.
Tüdrukud lihtsalt imetlesid seda, suutmatta liikuda.
Sama äkki, kui see oli ilmunud, kadus lind metsa.

Nad ei saanud algul üldse aru kus nad olid ja mida nad tegid.
Kui nad toibusid, ahhetas Rebeka ja vaatas võlutult Kassandrale otsa.

"Fööniks, kõige imelisem lind kellest ma kuulnud olen," pahvatas Rebeka.

"Kas...kas see oli...tõesti... Fööniks? Olen kuulnud neist olevustest palju räägitavat. Kas nad tõesti surematud? Nad sünnivad ju tuhast, eks?"

"Jah, seda nad teevad. Ma pole neid kunagi näinud."

Nad hakkasid astuma mööda kitsast rohtunud rada.
Nad teadsid et nende Päästja on nendega, aga ikka oli hirmus kõndida mööda metsa.
Jäarsku kostus kõva raks ja Kassandra kadus ta kõrvalt.

"Kassandra!!!"
"Ma olen siin. Ära tule lähemale. Siin on sügav lõks. Ma hoian ühest juurest kinni, aga see ei pea kaua vastu," kostis Rebeka summutatud hääl.

Rebeka küünitas ja proovis haarata Kassandra käest, aga ta ei ulatunud.
Kostus ähvardavaid raksakuid.
"Haara mu käest!"
"Rebeka, ma ei saa. Ma ei suuda rohkem kinni hoida..."
Kassandra oigas murest.
"Ma ei lase sul minna sinna sügavikku! "
Siis järsku kuulis ta veelkord seda laulu. Fööniks liugles nende poole, laskus lõksu pimedusse ja otse Kassandra jalge alla.
Kassandra seda aga ei näinud ja püüdis meeleheitlikult välja rabeleda.
"Kassandra. Lase lahti,"ütles Rebeka, kes ise ka ei saanud aru mida ta räägib.

"Mida? Lasen lahti? Rebeka, praegu ei ole õige koht naljatamiseks..."

"Usalda mind ja lase lahti," vastas Rebeka. Ta vaatas tõsiselt Kassandrale otsa.
"Usalda mind."
"Hea küll. Kui sa nii ütled, aga kui midagi juhtub, siis oled sina süüdi."

Kassandra laskis lahti.
Järgmisel hetkel vuhises ta lõhest välja, Fööniksi seljas.
Fööniksid suudavad kanda suuri raskusi.

"Juhuuuuu!"

"Ma ju ütlesin sulle," naeris Rebeka.
Fööniks laskus madalamale ja Kassandra ronis ta seljast maha.
"Aitäh sulle, Fööniks," lausus õnnelik Kassandra lindu silitades, ja lind oli kadunud.Nad jätkasid teed, kartmata sedagi, et oli kottpime. Fööniksi laul helises neil kõrvus.

Tüdrukud rändasid aina edasi, küll mööda metsaradu, kui ka maanteed.
Ühel õhtul, kui nad istusid lõkke ümber ja küpsetasid metsparti, küsis Kassandra Rebekalt, kust ta oli selle päikesekujulise sünnimärgi saanud.
"See või? Ma ei tea...see on mul alati olnud. Äkki see on suguvõsa asi?"
Kassandra vaatas tulle, soe valgus tantsiskles ta silmades ja juustel.
"Lihtsalt..."

Ja ta tõmbas oma varruka üles.
Seal, tema randme juures, ilutses sünnimärk. Päikese kujuline.
"Kui ma seda su käel nägin, siis kui ma auku kukkusin, arvasin ja uskusin, et olen leidnud tõesti inimese, keda võin usaldada, ning nii see ka on."
Rebeka kuulas ja vaatas teavasse, tähtede poole. Ta hakkas ümisema vana lauluviisi, mille meloodia kaikus ja hõljus nende ümber.

Kuid kaugemale ta ei jõudnudki, sest metsast kostusid hääled.
"Valvurid! Mida me nüüd teeme?"
"Me ei saa ära joosta. Peame abi paluma."
"Kellelt küll?"
"Ikka Rahu Vürstilt, kes on lubanud olla kõikjal kuhu me läheme!"
Ja nad palvetasid.
Valvurid jõudsid aina lähemale. Midagi ei juhtunud.
Juba oli näha nende tõrvikuid ja odasid puude vahelt.
Esimene sõdur ilmus põõsastest. Ta särav rinnakilp helkis tuhmilt ja kurjakuulutavalt.
Siis aga kõlas vägev möire, just kui oleksid tuhanded lõvid kisendanud. Põõsastest hüppas välja hiigelsuur
ja kuldne Lõvi. Ta oli tõsiselt suur ja ta kiirgas imeliselt. Tüdrukud tardusid, vaadates Lõvi.
Ta seisis valvurite ette ja möiratas veel. Valvurid ehmusid hetkeks, kuid sammusid ikka edasi.
Tüdrukud kuulsid, justkui oleks kellegi hääl öelnud neile:
"Jookske!"
Sellest piisas. Järgmisel hetkel vuhisesid nad läbi puude, aina joostes ja joostes. Nad ei peatunud enne, kui viimne jõud neist rauges ja nad maha kukkusid.
Tüdrukud jäid magama, liiga väsinud ja kurnatud, et end liigutada.