Ahvatlus

25 4 1
                                    

Miski soojendas mõnusalt Rebeka kätt, nagu kamina tuli. Selle mõnusa soojuse peale ta ärkas ja toibus poolteadvusetusest olekust. Äkitselt tajudes end lebamas pehmel ja soojal pinnal nõksatas ta istuli ning avas hetkega silmad. Valgus oli nõnda ere, et see pimestas ta hetkeks ning äge peapööritus sundis ta taas pikali viskama. Rebeka oigas korra ning proovis ringi vaadata. Veidi aja pärast harjusid ta silmad valgusega ning ta nägi kollakaid seinu ning suurt seinavaipa. Avatud aknast tulvas sisse päikest, mis murdudes klaasvaasil tekitas seintele palju täpikesi ja laike. Rebeka lamas mugavas voodis. Padjad olid täidetud sulgedega ning tekk oli kaunilt tikitud. Voodi kõrval asetses väike kummut.

Täiesti segaduses Rebeka vaatas enda ümber ringi ning arvas enese ikka veel und nägevat. Just alles oli ta ju kõrbes külma liiva peal maganud ning nälga ning janu talunud. Ta proovis meenutada midagi viimasest ööst, kuid tulutult. Käte abil vinnas ta ennast aeglaselt istuli ning ootas, kuni iiveldushoog möödus. Ta tõstis käe ja puudutas oma kaela. Jah, see oli alles. Tema ripats oli endiselt tal kaelas.

Vaikne kobin tegi ta meeled taas erksaks. Seinas asuva ukse link klõbises ja sisse astus kleenuke naisterahvas. Tal oli käes kandik kannu veega ja klaasiga. Silmates Rebekat istuli kohkus ta hetkeks ning tegi kiiresti kummarduse. Teenija tuli Rebeka voodi juurde ning asetas kummutile kandiku. Siis pöördus ta tüdruku poole ja küsis viisaka häälega: „Kas te tunnete ennast hästi?" Ta kohendas veidi oma põlle ning vaatas Rebekale otsa: „Ma tõin teile vett."

Rebeka ei osanud midagi vastata. Ta suutis ainult noogutada, mille peale naine tõi talle vett. Kogu eluandev vedelik kadus kiiresti kuiva kurku; pärst joomist tundis Rebeka ennast paremini ning ka iiveldus hakkas üle minema.

„Kus ma olen?" küsis ta kähiseval häälel. „Armuline preili," sõnas teenija,: „Te olete Midbari linnas. Teid toodi siia eilse päikesetõusu ajal ning sellest ajast olen ma teid valvanud." Naise juuksed olid süsimustad ning ta silmad tumepruunid. Ta püüdis rääkida võimalikult viisakalt ja formaalselt, kuigi tundus, et tema iseloom on palju elavam ning tema jutt jookseks ladusamalt. „Aga mu kaaslased," meenus järsku Rebekale oma sõbrad, „Kas nemad on ohutus kohas? On nad elus?" Naine muheles ja lausus rahustavalt: „Jah, nendega on kõik korras. Teie olite kõge hullemas seisundis. Öösel tõusis teil äge palavik ning te lausa sonisite. Mulle anti karm käsk teid elus hoida ning tundub, et see õnnestus." Naine naeratas sõbralikult ja ta silmad lõid särama.

Käega toetades talutas ta Rebeka kõrvaltuppa, kus ta sai end korralikult pesta. Pärast pesu aitas teenija talle selga teised õhulised riided ning nahast sandaalid.

Rebeka tõmbas käega üle oma pikkade sassis juuste ning tundis end üle tüki aja jälle puhtana. Ta sirutas mõlemad käed, et hakata juukseid palmitsema, kuid teenija peatas ta. Viibates Rebekale käega suunas ta tüdruku peegli juurde asetatud tooli juurde. Naine hooldas õrnalt Rebeka niiskeid kiharaid ning punus neist lihtsa soengu. Kogu selle aja püsis toas vaikus.

Kui teenija oli lõpetanud, küsis Rebeka: „Kas ma võin oma sõpru näha?" „Peagi," vastas naine. „Kuid esmalt peate kohtuma selle linna valitsejaga. Ta on teie ärkamist kaua oodanud ning kohe, kui olete valmis, peate tema ette ilmuma."

„Ma olen valmis. Juhtige mind tema juurde," palus Rebeka. Naine pöördus ning väljus väiekest uksest. Nad astusid kitsasse koridori, mis hargnes mõlemale poole laiali. Pärast mõningaid käänakuid jõudsid mõlemad suuremasse ja avaramasse koridori. Seintes kõrgusid tervakaarelised aknad, kaunistatud imepäraste ornamentidega. Pikad vimplid plagisesid tuules ning rippusid akendelt alla. Rebeka sammus läbi päikese laikude oma saatja järel üha edasi; ees paistis suursugune uks. Lähemale minnes võis aimata rubiine ning uhkeldavaid kraveeringuid.

See valitseja on vist ikka väga rikas. Kõik see kunst ja vääriskivid pidid ikka üüratut hinda maksma.

Ukse ees seisid mõlemal pool isevärki riietatud valvurid. Nad avasid tulijat ära tundes üüratud uksed ning astusid kõrvale.

Kõrget saali valgustas ülalt tulev päike läbi aukliku kuppelkatuse. Tagumisel sinal rippusid hiiglaslikud kangad kaunites voltudes. Mõned kangad olid tikitud kulla ja hõbedaga, sest need sätendasid valguse käes.

Uksest kuni saali tagumisse ossa viis vaip; seinu ääristasid poolikud sambad ja piklikud nišid, igaühes kallis vaas või kujuke.

Rikkus ja küllus paistis kõikjalt silma. Kuid vaiba lõpus kõrgus vägev troon; selgete joontega ning rohmakalt välja tahutud jalad ning käepidemed. Seljatoe leenil siugles smaragdist silmadega madu. Troonil istuja kandis punakaid ja mustjaid riideid. Tema hoiakust õhkus sõjakust ja võimu.

Kuuldes sisenejate samme lähenevat tõstis too pea ning Rebeka märkas kohe tema leekivaid juukseid. Nende vahel olev kroon oli sama robustne kui troon ise.

Mehe silmad tundusid esmapilgul lahked ja sõbralikud ning ta käeviibe oli pigem sõbralik. Teenija kummardas sügavalt ja hüüdis: „Elagu igavesti meie armastatud valitseja Murgath! Suur on ta rikkus ja võim!" Selline sõnakasutus ehmatas Rebekat ning ta tundis õõva, et mõnda inimest nõnda ülistatakse. Ta tegi vaid viisaka reveransi ning jäi ootama vastust.

Tervist, Rebeka! Kaua olen sind oodanud. Meie viimasest kohtumisest on mõni aeg möödas ja see ei sujunud just kõige meeldivamalt, kuid olen otsustanud oma viga parandada. Sa oled õnnega koos, et mu vahid teid arutuid märkasid ning siia toimetasid. Te olite vist peast põrunud, et otsustasite kõrbe üksi rändama minna." Ta viskas pea selga ning naeris võltsislt. Ennast kogunud, vaatas ta taas Rebekale otsa ning lausus magusa tooniga:

„Millesk edasi rännata, kui võid kogu elu veeta siin kui kuninga kass. Ma olen ülemäära rikas ja tahan sinuga seda kaunist raha jagada. Sa võid teha ,mida tahad, osta, mida tahad, süüa end hingetuks ning mitte kunagi igavlema. Ma kingin sulle ja su sõpradele parimad kõrbehobused ja kauneimad eluasemed millest võid unistada.

Kõik võid endale saada, kuid ühel tingimusel: sa pead minu kui ainukese kuninga ees kummardama!"

„Ei iial!" hüüdis Rebeka vastuseks ning taganes sammu. Murgath nähes, et selline lähenemine ei aita, pehmendas oma häält ja ilmet veelgi ning proovis uuesti. Ta laskus oma troonilt alla ja lähenes Rebekale. Tema salakavalad silmad otsisid iga likutust, igat märki, mis annaks talle võimaluse torgata.

Üleolev pilge näos vaatas ta ainiti Rebekale otsa ja küsis: „Ütle mulle, Rebeka, Sefanja tütar, mida lubas sulle sinu kuningas anda? Rikkuse? Kuulsuse või au? Seda võin ma sulle kohe nüüd sulle anda. Ah jaa," ta muigas ning jätkas: „Muidugi mõista elu, igavese elu. Kas sa ei mõista, et ta petab sind? See rull, kust sa seda lugesid on võlts.

On ta sulle midagi head selle aja jooksul teinud?" Murgath tiirutas Rebeka ümber, silmitsedes tema iga ligutust. Tüdruk vaatas ainiti tühjusse ning proovis mitte tähele panna tema liikumist. Kuid tema jalgade värin reetis ta erutuse.

„Ainus, mida ta sulle on andnud on nälg, janu ja viletsus. Kõik algas ju sellest õhtust, eks ole, kui sa otsustasid põgeneda." Ta märkas, et Rebeka ei reageeri ikka veel ning liikus veel lähemale ning sosistas talle kõrva: „Mis sõber sa üldse oled, Rebeka? Arvad sa tõesti, et suudad olla hea juht neile? Sina ei ole väärt kandma seda tiitlitki! Oled läbikukkunud ja uhke. Tunnista, et ajad taga vaid enda kasu ning ei mõtle hoolega kõike läbi. Igas su liigutuses on näha äbarikku ning argpüksi, kes ei kõlba kellelegi. Sa ei ole piisav oma kuningalegi. Ta vaid naerab su üle."

Ta tegi väikese pausi ning sosistas aeglaselt iga sõna rõhutades: „Mitte keegi ei armasta sind, Rebeka." Ta eemaldus ja vaatas tüdrukule otsa. Too värises üleni ning ta silmist voolasid pisarad. Tema pilk oli valulik ning suunatud kõrvale. Mõlemad käed olid rusikasse surutud ning tema lõug värises. Tundus, et ta kukub kohe kildudeks.

„Siin ei tunne sind keegi ning võid veeta kogu elu rikkuse keskel. Mõtle selle peale," lausus Murgath teeseldud sõbralikkusega. Ta astus taas ligi ning tõstis neiu lõua üles. „Sul on aega kaks päeva, et järele mõelda. Siis toimub kroonimine ning sina ja su sõbrad peate aru andma." Ta naeratas irvitavalt ja lisas: „Sa ei kuulu enam kellelegi." Vabastanud Rebeka, pöördus ta ümber ja suundus trooni poole. „Võite minna!" ütles ta kõlaval häälel.

Teenija haaras Rebekal käest ning talutas ta saalist välja koridori. Kõik Murgathi öeldud sõnad keerlesid tal peas ning iga hetkega purustades tema südant, lüües sellesse sügavaid haavu. Läbikukkunud. Keegi ei armasta mind enam...

Kohe kui nad Rebeka ruumidesse jõudsid vajus Rebeka voodile ning peitis oma näo pruunidesse juustesse. Mitte millelgi ei tundunud enam mõtet olevat. See rännak oli algusest peale toores ja hulljulge tundunud; polnud mõtet edasi minna, sest eesmärk oli hajunud segaduse ja teadmatuse uttu. 

Taevane PärandWhere stories live. Discover now