Taevane Pärand

Kassandra

Kõik oli vaikne ainult hetkeks. Kära turult kandus uuesti nendeni ja päike paistis läbi tillukese tolmuse akna.
Tüdruku silmad vaatasid uurivalt Rebekat, kes kandis enda närust, nüüd juba luitunud pruuni, teenija kleiti. Juuksed sorakil ja tolknemas, saapad porised. Sellisena nägi ta üsna rääbakas välja.

Aga tundus, et tüdruk ei pane pahaks Rebeka riietust, vaid silmitses silmad suured ripatsit tema kaelas. Seda vana ripatsit.
"Kust sa selle said?" küsis ta imestunult.
"See pärandati mulle. Mu kadunud ema jättis selle päranduseks." vastas Rebeka ärevalt. Tüdruk ei teinud Rebekast välja, vaid koukis oma särgi alt samasuguse medaljoni.
Ta vahtis ammulisui enda, Rebeka ripatsit, siis Rebekat ennast.
Järgmisel hetkel ta jooksis ja langes Rebekale kaela. Tüdruk hoidis käes ripatsit ja nuuksus. Naeratus näol ta nuttis. Rebeka ei teadnud, kas nutta või naerda. Tundmatu reakstsioon oli nii äkiline ja ootamatu, et ta ei teadnud, millist hoiakut võtta. Kuid võõra soojas embuses oli tunda täielikku usaldust, see hämmastas Rebekat. Lõpuks selgines talle kõik ja ta mõistis tüdruku reaktsiooni. Ta tundis ennast taas turvaliselt ning märkamatult katsid paar pisarat ta palgeid.
Siis vaatasid nad üksteisele otsa, ikka veel laialt naeratamas ja nutmas. Siis langesid nad veel kord teineteise kaela ja kallistasid kõvasti. Nad istusid puitpõrandale ja vahtisid üksteisele rõõmsalt otsa. Rebeka oli leidnud inimese, kes tundis sama Kuningat.

Lõpuks paotas võõras suu ja lausus: „Täiesti uskumatu. Arvasin, et olen ainuke." Rebeka noogutas vaevumärgatavalt.

Nad tõusid ja tüdruk talutas Rebeka järgimsse tuppa, kus oli suur kapp ja peegel. Tüdruk astus kapi juurde ja ja avas selle. Sorides seal veidi aega, leidis ta karmiinpunase pleekinud tuunika, väga kaunilt dekoreeritud ja nendega sobivad kleidid. Ka villased mustrilised keebid sai välja otsitud. Rebeka ei mõistnud, kuidas sai sellisel noorel tüdrukul olla nõnda peened riided kapis. Neiu ei näinud just rikas välja ning kogu toa sisustus oli ülimalt lihtne. „Kust sa sellised hilbud said?" küsis ta viimaks neiult, kes parajasti Rebekat silmadega mõõtis, et talle sobiva kleidi anda. „Mmm...Ah need või," päris tüdruk viimaks, „Need on siin kogu aja olnud. Tegelikult ma päästsin need salaja ühest põlevast majast. Lipsasin kiirelt esimesse kambrisse, mis juhtus olema pesuruum. Krahmasin need ja põgenesid. Maja põles maani maha, nii ma jätsin need endale." „Kuid kas see polnud varguse moodi," küsis Rebeka noomivalt. Tüdruk jäi korraks seisma, kuid kehitas õlgu ja sõnas: „Võibolla oli kah. Ma tean, varastamine ei ole ilus tegu, kuid mul oli neid riideid vaja ning maja koos kogu kupatusega oleks niikuinii ära söestunud," lisas ta viimaks. Kuid kiirelt vahetas ta teemat ja pakkus, et nad võiksid üksteisele patse punuda.
Kammides üksteise juukseid, jutustas Rebeka talle kõigest, mis temaga juhtunud oli. Kui ta jõudis neisse kohtadesse, kus ta oli kohanud Kuningat, ahhetas tüdruk õnnest.

Kui nad hakkasid oma juukseid palmitsema küsis Rebeka:
"Aga mis sinuga on juhtunud seniajani? Kuidas sa siia said?"
"Ma olen Kassandra, mu ema ja isa surid lahingus kui ma olin alles väike, aga see ripats on mul ainult mõned aastad olnud. Mind aeti mu kodukülast välja ja ma põgenesin. Ühel ööl metsas hulkudes kohtusin ma hundikarjaga. Nad ründsid mind armutult ja mu appi hüüe olekski viimaseks jäänud, kui mitte karjus poleks mu päästnud. Ta ajas kepihoobiga hundid laiali ja tappis linguga nende juhi. Hirmust löödud pagesid nad külmadesse varjudesse. Tulin meelemärkusele sooja peale. Olin Karjase majakeses, seal oli hubane ja soe. Paar päeva paranesid haavadest ja kosusin tarkuselt. Karjase nimi oli Johannes, ta rääkis mulle oma elust ja ka kuningate Kuningast. Ta olevat temaga väga lähedane ja ta varustas mind teekonnale Taevalinna, millest ta kõneles imetluse ja rõõmuga."
Rebeka naeratas ja vaatas end peeglist. Ta pikkad helepruunid veidi krussis juuksed ulatusid pihani ja olid korralikult palmitsetud.

Kassandra tõmbas sahtlist kõrge säärega saapad, ilusad pruunid, kuid kulunud. Riides ja puhanud jutustas Kassandra veel kõigest koledast, mis selles väikeses külas tehti. Ta oli peaaegu ainuke kuninga järgija keset seda räpast ja musta küla. Kassandra oli liialt kartnud üksinda teele asuda, sellepärast ootas ta linnas, et äkki kohtuda kellegagi endasugusega, et siis koos edasi minna. Aasta läks, kuid mitte midagi. Sellepärast oligi ta nii rõõmus, kui ta Rebekat kohtas ning temas ära tundis Kuninga järgija.