Taevane Pärand

Õnnelik selgus

Rebeka vaatas Kalliskivi suurtesse silmadesse ja naeratas, koos sammusid nad vaikselt lõkkeplatsi poole. Bella ja Kassandra tulid nende järel, sest nad ei tahtnud rikkuda õhkkonda, mis oli kahe sõbra vahele tekkinud.

Päike veeres madamale puude kohale, pannes nende lehestikku kuldselt kumama. Oli nii ilus õhtupoolik täis soojust ja hubasust. Veelgi enam, see oli väga eriline õhtu, sest Kalliskivi lubas jutustada kõik, mis temaga oli sündinud sellest ajast peale, kui ta Rebekat esimest korda nägi.

Lõkke ümber istudes, rüüpasid tüdrukut maitsvat teed. Kassandra loendas iga sipelgat kes tema eest mööda sibasid, proovides niiviisi igavust peletada. Kõik ootasid põnevusega Kalliskivi jutustust.

Lõpuks jõudis kauaoodatud hetk kätte, millal kalliskivi heitis end lõkke äärde pikali ja Rebeka istus kaaslaste juurde.

„Nõndaks," sõnas Kalliskivi, kui oli oma jalad veel mugavamasse asendisse sättinud. „ ma jutustan siis teile kõik mis minuga juhtus pärast seda kui ma kohtusin Rebekaga, seal lagendikul. Ma ei unusta iial seda hetke. Aga asugem siis asja juurde.

Meie Rebekaga olime teel Tarase linna poole, see neetud linn jäi meist õnneks kaugele ettepoole, kuid teepeal pidime minema läbi ühe küla. Kuna mina ei saanud külas liikuda, siis leppisime Rebekaga kokku et ma jooksen ümber küla teisele poole ning ootan teda seal. Ma traavisingi külast eemale metsa, kus puud olid hõredamalt. Juhituna ühest ojast, saabusin enne päikeseloojangut küla teise serva, meie kohtumispaika. Ma ootasin seal tunde, kuid Rebekat ei paistnud kusagilt.

Ootamine muutus raskemaks ka seetõttu et valvurid hakkasid ringi saalima ning ma pidin hoolega jälgima et mu valge kasukas välja ei paistaks. Lõpuks tegin ma ühe suure vea: ma otsustasin üksinda teed jätkata! Oma kannatamatusest asusin ma teele, jättes sõbra sellesse külla, kus temaga võis mine tea mida juhtuda.

Rada, mida mööda ma kõndisin, tundus minevat paralleelselt maanteega, kuid ma eksisin rängalt. Läks kottpimedaks, nagu oleks keegi paksu teki kuule ning tähtedele peale tõmmanud. Mu silmad ei seletanud enam sedagi kus rada on ning peagi taipasin ma, et olen lootusetult eksinud.

Tundsin kuidas minus kasvas paanika, see koletu närve sööv ja meeli ergutav tunne mu sisimas paisus järsult, kui ma astusin praksuvatele okstele. Ma olin peaaegu hulluks minemas, kuid järsku märkasin tuld, mingit kuma puude vahel. See võttis aegamisi kuju, moodustades lõpuks looma kuju, mis justkui hõljus õhus, nagu udupeen riie. Viimaks taipasin et see on lind ja mitte tavaline lind vaid Fööniks! See nägemus halvas mind nii et ma ei suutnud hingatagi. Nii ilus ja lummav oli see olevus keda ma nägin oma enda silmadega. Kuid sama äkki kui see ilmus, oli see läinud.

Ma seisin taas üksinda keset pigimusta ööd. Üksi. Oh miks, oh miks pidin ma sealt külaservalt lahkuma!

Mind nii pikalt jälitanud hirm sai mu üle võimust. Ängistus ja lootusetus lõid mu peakohal kokku nagu kõrged lained. Samal ajal kogesin murtud südames viha Rebeka vastu, kes oli mind ju sinna jätnud. Kui ta oleks tulnud varem, oleks kõik korras olnud! Aga teda polnud siin. Mu kurku tõusid õud ja äng eesseisva teekonna ees, ma ei teadnud kus ma olen, mida ma pean tegema, kuhu minema või üldse, mida ma siin õige teen? Süngelt lonkisin mööda muru edasi, vaeveldes abitult lootusetusega.

Korraga sundis mind mingi tunne üles vaatama. Seal puude vahelt astus välja Lõvi! Ta oli minust suurem, ta pehmete käppade astumist ei olnud üldse kuuldagi. Ma kummardasin tema ette maha ja ütlesin nii julgelt kui sain „Auline lõvi, kui te soovite, võite mind ära süüa. Ma pole midagi muud väärt kui et saada teile, loomade kuningale toiduks." Kuid oodatud kihvu ei tulnud. Kuulsin vaid vaikset sahinat, nagu oleks tuul okstes sahistanud ja õrna imelist häält lausuvat: „Tõuse, Kalliskivi, Jairi tütar. Miks hulgud sa üksinda metsas?"