Taevane Pärand

Tee kaob liiva

Kirjarullid käes, istusid tüdrukud kastesel murul ja olid täielikult süvenenud lugemisse. Krobeline paber oli mõnusalt kare nende pihkudes ning iga sõna, mida nad lugesid, elustas ja pani neid rohkema järele janunema. Teadmised ja samuti elevus sööbis nende meeltesse. Kuid iga reaga kasvas täiskasvanulikkus neidude südametes.

Päike veeres üha kõrgemale puulatvade kohale, kuid tema soojus jäi õhku rippuma. Maa oli jahe ja kastepiisad pärlendasid siiani murul. Lõpuks tõusid tüdrukud ja naasid vaikides tuleaseme juurde. Söed olid niisked kastest ja istumiseks mõeldud palk läbi vettinud. Tuld üles tehes, mõtles Kassandra pinksalt loetule ja proovis seda säilitada oma südamesse. Mõtted keerlesid ta peas nagu mesilased oma taru ümber. Kuidas ta ka ei püüdnud, ei kadunud ergutavad mõtted ta peast, muutes ta vere kuumaks ja südame erksaks. Läbi tunnete rägastiku välgatas idee vahelduseks laulda oma kaaslastega, et ehk saab veidi rahu. Ta käis selle ettepanekuna välja hommikueinel, mis oli kasin, sest nad pidid arvestama ka eesseisva rännakuga. Metsad ja jõgi andsid toidupoolist, kuid riknesid kiiresti. Tuli olla ettenägelik ja kokkuhoidlik.

Bella otsiski välja oma flöödi ja tegi paar soojendus trillerit. Varsti kajas lagendik neidude kõlavast laulust, lõhestades pehme vaikuse puudevilus. Päev üha veeres ja nad sisustasid terve pärastlõuna küttides ja toitu kogudes, juteldes ning muljetades loetust ja unistades sihtmärgist, kuhu nad teel olid. Otsustati lahkuda orust ülejärgmise päeva hommikul ja üles otsida oru teine väljapääs. Kassandra nõustus otsekohe ning tundis rõõmu, et ta saab veidi aega imelise oru mõnusid nautida, kuid Rebeka tundis sügaval sisimas rahutust. Iga minutiga metsas jalutades, tundus talle, et päike tumeneb ja varjud muutuvad külmemaks. Raske ebakindluse vari varjutas ta rõõmu; ta surus tahtlikult näole muretu naeratuse ja soovis, et sõbrad selle võltsust ei märka. Tegelikult oli ta sellist hirmu kirmet tundnud juba eile õhtul, kuid arvas selle tingitud väikesest pimeduse kartusest ja ta surus hirmu alla ja kinnitas endale, et homme on jälle kõik korras. Kuid hommikul ärgates meenus talle jälle hirm ja tundmatu valvsus ta hinges. Lauldes ja kirja lugedes lahtus hirm veidi, lahustatuna elevuse ja rõõmu lahustis, kuid puude varjus kõmpides ja mõlgutades ees ootava reisi ohte, hiilis kartuse värin ta südamesse tagasi ja kammitses teda nii, et ta veidi küüruski käis. Ta noorelt palelt kadus malbe naeratus ja üha tihemini avastas ta end tõsistes mõtisklustest suu kriipsuks tõmbunud. Miski just kui varitseks neid, valmis iga hetk ründama. Ta vihkas seda mõttevälgatust ja proovis endale kinnitada, et Kuningas kaitseb neid alati, kuid siiski.

Kütitud liha kuivama pandud, veetsid neiud vaba aega sellega, et puhastasid ja korrastasid oma varustust. Nad määrisid rasvaga valjaid ja sadulaid, et need vihmakindlad püsiksid, parandasid auke riietes ja korjates kokku prahti. Asjatoimetustega ametis, ei märganud nad üht helevalget tuvi sinitaeva taustal. Lind tiirutas paar ringi nende kohal ja laskus pehmete tiivalöökide saatel ühele oksale. Viimaks märkas Kalliskivi tuvikest ja hirnatas tähelepanu pööramiseks. Bella lõpetas otsemaid rasva määrimise ja suundus tuvi poole. See oli ilus ja tugev loom, lumivalgete sulgede ja tarkade silmanööpidega. Tema punaka jala küljes rippus väike sedel. „Hei! Tulge siia ja vaadake seda!" hüüdis Bella kaaslastele. Viimased tõttasid kohale ja jäid põnevusega silmitsema uustulnukat. Rebeka võttis ettevaatlikult tuvi jala küljest sedeli ja rullis selle lahti. Paberil seisis pruunikate tähtedega järgmised read:

„Tulge mulle Kuninga nimel appi! Olen kõrbes vangis, päästke mind, muidu ma suren! Saamuel"

Kirja käes hoides, jõllitas Rebeka tuvile otsa. Kas tõesti kõrbest? Kuidas? „Mida me nüüd teeme?" küsis Kassandra Rebekalt, lootes ta ehmunud krimassist vastust leida. Kõnetatu ei vastanud midagi vaid pöördus tagasi lõkke äärde, hakates edasi-tagasi kõndima. Jalutades uuris ta kirja veel ja veel, lugedes seda korduvalt läbi. „Tähed on kirja pandud mitte tindi, vaid verega." sõnas ta viimaks tõsiselt. „ Minu arust on see kiri kahtlane. Pealegi veel verega kirjutatud. Me ei saa olla kindlad, et saatja pole vaenlane." kommenteeris skeptiliselt Bella. Tõmmates silmad vidukile luges ta üle Rebeka õla uuesti kirja läbi. „Kuid verega kirjutamine näitab suurt vajadust ja asjaolu, et kirjutajal ei olnud ligipääsu tindile ja sulele. Vaata seda konarlikku käekirja! Arvatavasti kasutas ta sule asemel heinakõrt või midagi muud seesugust." ütles Kassandra asjalikult. Ta vaatas uuesti tuvi poole ja põrnitses siis tõsiselt Rebekale otsa. „Ma lähen talle appi, kes ta ka poleks." Ta pöördus ümber ja hakkas asju kokku pakkima. „Sa ei saa selliselt isehakatuslikult minema hakata! Me oleme tiim ja tiim teatavasti hoiab kokku." hüüdis ärritatud Bella talle järele, „Sa ei tea isegi, kus see kõrb asub! Kas sa arvad, et oled Rebeka, et võttad kätte ja hakkad ekspeditsiooni juhiks, teadmata kuhu lähed?!" kurjustas Bella ägedalt kätega vehkides. Rebekat mainides osutas ta viimase suunas, mille peale too punastas, kuuldes, et ta on selle ettevõtmise juht.